Ma ei suuda enam. Miks nõuab üks faking paberihunnik nii ebainimlikke kannatusi?
Kirjutan ja nutan ja kirjutan ja nutan. Rohkem vist nutan. Ükskõik kus, ükskõik millal. Põhjust pole vajagi.
Süda on paha, eluisu on kadunud, kõigun kuskil masenduse ja eufooria (enamsti küll masenduse) piiril.
Öösiti visklen ja räägin kassiga. Ja teiste unetute või unesegaste inimestega.

Ma ei jaksa.

Vist lähen ja oskendan nüüd.

Edit: isegi Orkut irvitab mu üle - "enesekindlus on suurepärase ettevõtmise esimene oluline asi". Mine ise kah!

Ilmselgelt käin ma liiga harva raamtakogus, et ma selliste asjade üle imestan, aga:
miks peab tiisikusehaige vanamees valima praktiliselt tühjas saalis just minu taguse rea ja seal ohjeldamtult turtsuma ja nina luristama?
miks peab raamatukogus lugemissaalis telefoniga rääkima?
miks võivad raamatukogu töötajad nurgas kihistada aga külastajad ei tohi sosinal vabandadagi?
miks ei võiks kütet sisse lülitada? Küttavabad päevad pidid ju reeded olema. Või on see selleks, et inimesed jumala eest liiga kaua seal ei istuks - teevad veel ehk midagi kasulikku!?!
miks ükski masin ei tööta? Ma oleks selle ajaga, mis kõigis neis järjekordades seisin, jõudnud käia tööl paljundamas ja oleks aega veel ülegi jäänud.

Noh, põhimõtteliselt on ju praegu üldse kõige parem hetk alustada igapäevast kõhulihaste tegemist, jätkata ülihoolsat majakoristust (mu tuba pole ammu juba nii puhas olnud!), vahtida tõtt vaheldumise ennast nii täis kuuga, kuvariga ja paberihunnikuga, keeta iga natukese aja tagant kohvi, koduloomi sügada ning juurelda selle üle, keda sünnipäevale kutsuda ja kust margariitade jaoks klaase saada. Pöörfikt ajastus!
Homme suren raamatukogus. Ja see surm otsustab kõik.

Edit. Miskipärast loen ma sõna "koduloomi" asemal järjekindlalt "kondoomi". Igati loogiline.

Ma ei imestaks üldse, kui sellise tuisu jätkumise korral mulle varsti mõni jääkaru vastu jalutaks...

Esimene lumememm (kolleeg Värdi) sai püsti pandud, nüüdseks on ta kahjuks juba pea kaotanud (meie joome veini, tema vajub ümber; hea, et teistpidi pole). Õnneks jõudsime enne pildi ära teha, muidu ei saaks mõned kaastöötajad lühikese karjääriga kolleegiga tutvudagi.

Maioska, ei suuda, ei taha ja, ohissandissand, miks see aeg ennast ometi kalendris nii kiiresti kerib!?!?
Seesama mantra mu peas, südametunnistuses ja unenägudes. Kus ma varem olin? Miks mul ühtegi mõtet ei tule? Miks ma sõnagi kirjutada ei suuda? Miks mu arvuti ära suri kogu materjaliga? Jõuan ma veel? Suudan?
Kas sel kõigel üldse on mingit mõtet?



Jaohissand! Tuleb välja, et täna on mardilaupäev. Seekord saabus mulle samasuguse üllatusena, kui eelmisel aastal L'ile.

Ma loodan, et täna ikka lennukid lendavad...

Tahtsin midagi öelda aga unustasin, mis see on.
Ilmselt hakkan vanaks jääma.
Märgid sellest ilmutavad ennast ka öösiti kui visklen tunde unetult mõeldes tööst ja Tööst ja kummalistest inimestest. Nagu ma seda päeval teha ei võiks. Homme õhtul pöördun tagasi puberteeti. Vähemalt paariks tunniks.

Edit: Ei suuda enam nooruslikkust teeselda. 2 tundi kontsadel Ilusate Vene Meeste taktis hüppamist on viinud kolmandat päeva kestva lihasevaluni ja Fastum geel on the thing. Kräpp!
Edaspidi istun reede õhtuti kodus ja tinistan kella üheksani teed ning kobin siis kotile.

Vot just see on see on see, miks mulle sügised meeldivad!
Et on päikesepaiste minu peal, kui värviliseil lehil sahistan või liuglen ja et võin igati üleni kirevaid sukki kanda (nii, et enam punasmaks minna ei saa, jaa-jaa!) ja et mind üleni teeääris ja koridoride nurgeis komplementeeritakse ja üldse!

Ahh, kui ma vaid mõtlema ei peaks neil harvil korril...

Pagan-pagan-pagan!

Jacques Breli muusika kõlab väga nagu vihmasahin. Justkui harjumuseks muutunud kadunud rütm. Kohati langevad piisad vaikselt, siis jälle trummeldavad katusel, et siis jälle tasapisi vaibuda.
Vaikuse rütm.

Huvitav, et sügised sedaviisi korduvad.

Juba on hommikuti varbad külmad. Andke mulle mu suvi tagasi!

Mõttetud sõnad said ära kustutatud.
Öö annab aega.

Mul on tunne, et peaks möödunud nädala kohta midagi üles tähendama aga seitsme päeva emotsioone ja nägemisi ja olemisi on väga raske niimoodi kokku võtta. Päike, meri, soojus ja vein olid aga see on ju by default. Muidu poleks läinudki.
Kodu oli künka (Prantsusmaa mõistes künka) otsas ja vaatas Cannes'i peale ülevalt alla. Päeval oli näha helehelesinist merd valgete tükkidega (ehk kaatritega) ning öösel tuledemerd segatuna tähtede, varjutatud kuu ja ilutulestikega. Päeviti sai näha palju kitsaid ja käänulisi teid (nii palju, et mõnel meist, khmm, ka paha hakkas aga sellega olid kõik juba arvestanud), promeneerida, ronida, katsuda ja maitsta soolast merd, vaadelda ümbrust, kihutada kaatriga, end päikese käes soojendada (ja lasta ennast punaseks põletada) ja loomulikult juua ohtralt veini. Austreid ja muid molluskeid sai ka süüa. Et ikka nagu päris oleks.

Jah. Vist midagi sellist oli seal. Aga mitmekümnekordse võimsusega.

Hullus. Pea tahab otsas lõhkeda ja hingamine on keeruline. Käed värisevad üleliigsest kohvist, vähesest söömisest ja napist unest. Ja pikk-pikk-pikk õhtu on veel ees. Mõtlemine on vastunäidustatud, kõik on masinlik. Ilmselt on see karistuseks pika rahuperioodi eest.


Täna sai endale veel kolm riiki ja seega kaks kaduvat nägu ostetud. Linn linna järel. Lennuk, rong, rong, rong, lennuk, lennuk. Et puhkuse ajal ikka võimalikult vähe puhata. Aga samas on ärasaamine, teisaldumine, piisav puhkus. Vaheldus vähemalt. Ilmselt saangi sel aastal 10 riiki täis, siiani on aasta aastalt kenasti kasvavas tempos läinud.

Vastamata vastused öises lõputus pisaratesajus. Võib-olla ongi neid vaja enda tagasisaamiseks?

Kergelt pohmaka tunne on täna. Puhkusest siis, mitte alkoholist. Pea valutab ja kohv ei saa piisavalt kiiresti valmis. Laual ja meilboksis hõivavad tegemist vajavad asjad selgelt liiga palju ruumi. Peaks kuidagi kiiresti ja valutult nendega ühele poole saama aga liigne organiseeritust ja sihilikkus on vist praegu liiast. Tahaks hoopis sisehoovis raamatuga koos päikselaigus kerra tõmmata.

Loen aega. 18 päeva järgmise puhkuseni. Siis saab jälle kuuma hedonismi kogeda. Teisel pool.

Kuidagi kurb on täna õhtul üksi magama minna. Pole kedagi kiusata ega masseerida. Ja voodis saab külge keerata ilma kellestki üle rullimata, merehaigust tekitamata või ise välja kukkumata. Mismõttes!

Reietamine oma tavapäratuses oli mõnus. Kahju ainult, et Eva-Liisa tagapingil niivõrd vaikne oli. Folk ei olnud enam see aga sobis siiski päikese ja oma inimeste nautimiseks. Nüüd nurruks veel ainult soojas öös.

Mõmm-mõmm!

Tõdesin just, et telefonis sisalduvad väljuvad sõnumid elik sõnumid, mis ma olen valmis kirjutanud aga pole saatnud, on sinna tekkinud ajavahemikus 23.45-03.45. Ilmselgelt on tegemist minu jaoks väga segase ajaga ööst. Peale kõige kummalisemate kustutamist on ikka paganama hea tunne. Kes teab, ehk oleks tulnud tahtmine keset ööd neid veel kellelegi saata...

Selliste asjadega tegelen ma siis öösiti koju sõites. Mnjah.

Hedonismi terviseks!

Pilviseil öil tulevad tähed maa peale särama.

Ma peaks oma sõbrad välja vahetama.

Tundub, et puhkuse algusega kaasnes ka Suve Algus. Midagi sellist pole juba ammu olnud. Et päriselt ka ei ole õhtul külm õues istuda ja päriselt ka saan olematus riietuses öösel mööda merd koju jalutada (ja et päriselt ka on suvi kõigile pähe löönud ja suvalised ilusad mehed tahavad mind pildistada). Nüüd käiks lihtsalt mööda inimesi ja oleks nendega. Hoolimata kellajast. Hoolimata kohast. Hoolimata kõigest.

Vihkan!
Vihkan!
Vihkan!

Kuidagi väga reietamise tunne tekkis eile mööda vihmast Põhja-Eestit seigeldes. Linnast välja saamine võtab kohutavalt kaua aega, kaardi lugemisega tulen ma endiselt vaevu toime ja ilm on kuidagi väga skiso. Ainuke soov peale kitsaid külateid, etendust padusadus, kiikumist killukeses päikeses, natukest tantsu, kiiret kõrvalpõiget Rakverre (miks minna otse, kui saab ka ringiga?) ja palun-bensiin-ära-saa-veel-otsa-tunnet on saada üks korralik saun. Kui vaid väsimus ei võidaks.
Vähemalt on nädal aega vahu ja raikust. Kogu ülejäänud perekond v.a. pudulojused on lahkunud ja kogu maja ning aeg on minu valduses.

Mul on tunne, et täna peaks end purju jooma. Võib-olla isegi valama veini nii, et osa üle klaasi serva valguks. Lihtsalt selleks, et ülevoolvat tunnet tekitada. Et teha asju, mida kainena ei teeks. Kui see vaid hommikul niivõrd suurt peavalu ei tekitaks. Igas mõttes.

Pisut frivoolsust ja süütut flirti kuluks ära. Igas mõttes.

Couldn't agree more...

Ma nüüd hõõgun, õhetan ja kuuman üleni.
Täiesti ebaseksikalt.

Poleks vist pidanud "aiatöödega" üle pingutama...

Hedonistlik paradiis.

Jah, põhimõtteliselt ma ju saan aru, et peaksin millegi kasulikuga tegelema. Mitte lamama päikese käes, proseccot jooma ja vahetama aegajalt kvaliteetajakirja (khmm) prantsuse kirjanduse vastu. Znaaju. Aga ilmselegelt ei suuda miski ega keski mind praegu seda tegema panna.

Minu esimene suvepäev. Keha on tõmbunud õrnalt roosaks (kuigi homseks on seegi kadunud), kuskil niidab keegi muru (mis kena murulõhn mu ninna tungib!) ja prosecco on jääkülm mu kuumas käes. Selline tunne, et homme läheks ja istuks inimestega kuskil pargis maha ja oleskleks. Mitte ei läheks külmade kivimüüride taha päikset igatsema. Ja see, et puhkuseni on jäänud kuu ja natuke (eeldusel, et midagi ümber ei tõsta), ei lohuta mind üldse.

Kui ma oleks teadnud, et unenägudest võib tekkida selline emotsionaalne pohmakas, poleks ma magama läinudki.

Ma hakkan vaikselt aru saama miks ametnike kohta sellised müüdid liiguvad...

Belglased teavad, kuidas on...

Peale selle teavad nad veel seda, et maikuus peab olema hästi-hästi soe, et esimesel päeval tuleb kindlasti üks eriti glamuurne joodikupäevitus saada, et igal pool peab olema supermõnusaid tänavakohvikuid hea veini/õlle/kohvi/veega, et seminaridele tuleb organiseerida kindlasti paar lokkidega itaallast, kes ilmtingimata veedavad poole ajast ruumis istuvaid blonde päikesest põlenud naisterahvaid vaadates (kes omakorda on pidevalt poolenisti naerukrampides), et tõmmud mehed peavad jõeäärsetes parkides kitarri mängima, et õhtusöögid peavad kestma vähemalt kolm tundi, et kindlasti tuleb lennukist teha lastevagun ja seda kompenseerida cavaga...
Tegelikult teavad nad ikka päris palju asju.

See on ju imelik, et ma teiste käeliigutustega end vaevan?

Pudelitele peaks kleebitama samalaadsed hoiatavad sildid nagu suitsupakkidelegi.
"Selle joogi tarbimine teeb sind purju"
"Sinu joomine võib mõjuda ümbritsevatele inimestele ebameeldivalt"
"Joomine võib tekitada mäluauki"
"Sa ei laula nii hästi, kui arvad"

Ja ei, ma ei ole hiljaaegu sellist silti vajanud.

Esialgu tundus päikselise ja murulõhnalise provintsi vahetamine hallika vihmasäbrulise pealinna vastu kuidagi kurb. Aga soe õhtu-öö muudab kõik.
Ja hommikul tuleb tagasimõeldes huulile naeratus kerge turtsatusega. Miskipärast.

Öösel paistab suur ümmargune valge kuu voodisse. Magada ei saa.
Varahommikul paistab erekollane päike voodisse. Magada ei saa.

Pagan!

Vähemalt tuleb kirju suvi. (Ja magada ei saa.)

Ilmselt võin ma ennast nüüd kuulsaks pidada.

Kõrghariduse kohta ma ei tea aga BI-2 on parem kui seks.

Ma võtaks nad mõlemad endale ja vaataks neid. Ja siis nad laulaks mulle. Ja mina nutaks. Sest see oleks liiga ilus.

Ja siis ühtäkki ta ongi seal. Seal, kus ma teda ei oodanud. Ühes südaöises jalutuskäigus. Nagu nägemus. Lihtsalt seisab seal soojas õhus ja kumab läbi okste varasuvist öist valgust. Seda valgust, mis peaks ilmuma alles mitme kuu pärast ent on siiski siin. Siin, kus ma tema tulekut kõige vähem oodata oskan. Ja nüüd, kui ma pehmete linade vahele vajun, paitab ta mind ikka soojalt aga siiski nii jahedalt. Ning jätab möödunud õhtust kummastava naeratuse huulile.


Edit: nüüd hommikul teksti uuesti lugedes jätab ta ikka täiesti vale mulje.

Edit 2: ja ilmselgelt lõpeb asi taaskord kurguvaluga. Nagu alati.

Kust saab siivsaid ülikondades mehi, kes oleks nõus tasuta toidu nimel natuke kultuuri välja kannatama?

Kuidagi hirmus hakkas peale kalendrilehe keeramist.

(Tegelikult tahtsin ma kirjutada prantsuse keeles sellest, et elu on ikka li*s aga kuna tasuta tõlkiv keskkond väitis mulle, et elu on emane koer, siis noh, kes olen mina, et vastu vaielda)

Miskipärast on põhjas päike hulga kuumem ja kirkam. Võib-olla on asi teispoolsuses. Aga võib-olla hoopis kevades. Aga võib-olla hoopis selles, et täna on õu out of bounds.

I see a different you

As long as it leaves me craving for more, I'm addicted.

Täna langes esimene lumehelves.

Tundub, et siiski on lund oodata. Loodetavasti lausa tormi aga võib-olla ühtlaselt pehmet sadu.
Aga tulemata ta ei jää.

Kes ja miks ja millal mind kintsust hammustus?
Kas mul on selektiivne mälu või käis keegi mind salaja järamas?

et nagu
misasja
mis mõttes
kui ma isegi aru saaks
mis toimub
mu peas
ja mujal
ei saaks
ma vist
päris täpselt
aru

Miks käivad mu magamistoas automaatidega mehed? Silt ju ütles vabandavalt, et ma ei tööta...

Teisel pool on hommikupäike soojem ja teki all nurrumine seda mõnusam. Teisel pool on rohelisem ja nartsissiväljade võrra kollasem ja kirsiõite võrra roosakalt valgem. Teisel pool on inimesed ilusamad ja vahetumad ning peod uimastavamad. Teisel pool on neid, keda vaatamata lubadustele pole ammu näinud aga kellega kohtudes on jällenägemise rõõm sellevõrra suurem. Teisel pool on (kohustuste)vabadus ja kõikehõlmav hedonism.

Esimesse poolde tuleb siiski tagasi pöörduda. Selleks, et seda kõike hinnata oskaks.

Tol öösel oli päike erakordselt ere. Nägin ainult pikki varje ja kuulsin vareste kraaksatusi, kui vastutuules valgusesse väntasin. Seelik tahtis üle pea tõusta ja mu sõrmed olid kramplikust kinni hoidmisest ja külmast kanged. Tiirutasin ja tiirutasin leidmata õiget teeotsa. Pimedus tõmbas mind enda poole, sinna teisele poole. Maailma otsa jõudes võttis mind vastu igavene hall ja tormine meri. Teda ma nägin, seal oli endasse mattev pimedus. Jõud oli otsas. Oli jäänud vaid hägune mälestus soojusest ja inimestest. Mälestus tantsis mu silme ees, võttis käest ja tõmbas tagasi eredusse. Vaid üks samm ja olin tagasi päikest täis öös. Väike aga raske samm.


Aga võib-olla nägin ma seda kõike unes.

Labiilne ja haldussuutmatu.

Põõsastel on juba pungad.
Tahaks nartsisse hommikuti ostma minna. Kohv käes ja päike silmis. Nagu kevaditi kombeks.

Eilne õhtu oli teis(t)es reaalsus(t)es. Mitmetunnine võitlus otsustamine vs. mitteotsustamine ja suhete analüüs (jah, teid mõlemaid kuulan suurima heameelega edaspidigi, ei tüüta ära). Ja siis jõuda järgmisesse ebareaalsusse. Alustuseks võlts ning siis soe ja tantsiv. Tagaiste teiste elus kuigi kõik on nii tuttav. Ribadeks joonud noorus, hirm nende ja enda pärast. Samas heameel, et pole kunagi ise selline olnud ja teadmine, et minu sõbrad ei laseks kunagi millelgi sellisel juhtuda. Tuttav muusika ja lõpuks hüplminegi.
Tunnen ennast kohutavalt vanana. Mis siis, et noored poisid ikkagi pigem minu kui Ele poole pöörduvad.


Kuidagi katkendlik on kõik. Tekst ja ma ise.

Sebastian on hommikuti tõeline playboy.
Kõigepealt nõuab ta häälekalt duširuumi sisselaskmist. Kui ta on oma eesmärgi saavutanud, läheb ta graatsiliselt puusi hööritades saunalavale, sirutab ennast välja ja jälgib minu tegevust hindaval pilgul. Kui olen lõpetanud, teeb ta mulle silma ja lahkub lavalt nagu tulleski - puusi hööritades.
Kus ta seda õppinud on!?!

There's someone I forgot to be today.

It sort of makes me want to cry.

Mismõttes on kõik inimesed tööl või Soomes või Tartus?!? Sõida või sinna (või tänna või siis...).
Ja siis sa avastad ennast öösi peale poolund keset mingit kummalist tuisust winter wonderland'i ja oled sunnitud üleni valgena võtma koju kaasa ühe flirtiva venekeelse taksojuhi. Mina talle vähemalt meeldisin, kuigi köhisin nagu vana naine. Ilusate naiste värk. Kahju ainult, et ta naine ei luba vasakule minna...

Peale raamaturiiuli, veiniriiuli ja riidekapi imeosavat täiustamist ei tundu palgatõus enam kuigi suur. Tuleb rohkem tasuta suurejoonelistele õhtusöökidele rõhuma hakata.

Kuidagi ootamatult kerge on olla.
No pressure, no obligations.
Nothing.
Isegi mingi töötegemise tunne on tekkinud.


Ja hommikuti on õhus tärkava muru lõhna.

Selleks, et unustada. Et mitte teada. Et mitte muretuseda. Et reaalsus mind ei mataks. Just sellepärast.

Mu vasakul jalal oligi selgelt liiga vähe arme.

Öine surnutega jalutamine ja hommikune kätevärin stiilis loeme-keset-Londonit-kaarti on ju täiesti normaalne?

Hulga ägedam ja folgilikum oleks olnud, kui oleks saanud neid kuulates ka lava ees tantsida. Aga däämn, Estonias ja veel rõdul on seda raske teha.

17.01.2008 kell 02:15 võõras voodis:

kuke kiremine
kire kudemine
kike kuremine
kure keppimine
kepi kuremine
kire kukemine
kuke kiremine

Inimesed ON idioodid ja värdjad. Peab ikka ise kogema, et päriselt aru saaks.

Õhtuvein saab ka täna otsa. Kräpp värk.

Pettekujutelmad on ainus viis öösel uinumiseks. Reaalsus on liiga käegakatsutav ja ebameeldiv.

Ma ei saa seda lihtsalt karjatama jätta: Issand kui koledad me nooruses olime! Ja Issand kui hea, et me vananedes aina ilusamateks ja paremateks muutume!

...ja siis ühel hetkel voolab vein ojadena ja Henry naeratab meelalt (koos poegadega) kolmele siidist negližees tüdrukule. Ja suled lendavad patjadest aegluubist heliseva naeru saatel. Kõik süttib ja lõhnab. Ülim seksikus nappides riietes, väänlemine ja tants suurepärase muusika saatel. Meeste loendamised kõikvõimalikel viisidel ja (mitte)helistamised. See kõik segatuna vestlustega koridoris ja alasti rullumistega külmas õues murul.
...ja siis on jälle hea. Üle nädala aja.

Öösel varju oodates võib lumest pimedaks jääda.

Mul hakkavad inimeste vältimise vabandused otsa saama.

Tundevaba reietamise algus oligi vist parim, mis olla sai. Ei mingeid ootusi. 14 tundi loksumisi ja ootamisi ja siis öö Trevisos romantikat harjutades. Hommikune ekslemine ja Veneetsia poole ja tõdemine - ta ongi olemas! Selline üleni romantiline postkaardilinn, tekitaks vast tunde, et peab kudrutades käsikäes mööda kaldapealseid, sildu ning pisikesi tänavaid lonkima ja sügavalt silma vaatama, kui me Sellised oleks. Õnneks ei ole. Ja see annab vabaduse laguuni ääres päikest võtta ja õllemaitselist prosecco't juua (paganama Ele ja tema soovid!), lasta ennast salaja turistidel pildistada (sest, noh, 2 blondi punastes mantlites brunchi pidavat tüdrukut on ju ometigist pildistamist väärt), nurgatagusel sillal gondlistidele lehvitada ja suitsu igatseda, trallitada mööda eeslinna tasuta toidu ja alkoholi nimel, tantsida öösel iiri tüdrukutega keset Veneetsiat flamncot ja iiri tantsu saateks vahuvein ja purjus itaallane. Ohjeldamatu öine laulmine (Queen on endiselt mu peas) ja retrotants, 3 suudlust põsele ja tagasihüpe, vestlus itaalia meeste arusaamast armastusest ja reisimisest, öiste häälte võistlus ning kohutavalt palju nimepilte. Väike keeleõpe ning valestikuulmised ja tähelepanupüüdmised. Imelikud inimesed ikka seal itaaliamaal.
Väike kõrvalpõige Londonisse. Öine ralli kohvritega, uue aasta tervitaine mitmes ajavööndis ja tülpind näod Trafalagaril ning unistus kodust.