Ma ei imestaks üldse, kui sellise tuisu jätkumise korral mulle varsti mõni jääkaru vastu jalutaks...

Esimene lumememm (kolleeg Värdi) sai püsti pandud, nüüdseks on ta kahjuks juba pea kaotanud (meie joome veini, tema vajub ümber; hea, et teistpidi pole). Õnneks jõudsime enne pildi ära teha, muidu ei saaks mõned kaastöötajad lühikese karjääriga kolleegiga tutvudagi.

Maioska, ei suuda, ei taha ja, ohissandissand, miks see aeg ennast ometi kalendris nii kiiresti kerib!?!?
Seesama mantra mu peas, südametunnistuses ja unenägudes. Kus ma varem olin? Miks mul ühtegi mõtet ei tule? Miks ma sõnagi kirjutada ei suuda? Miks mu arvuti ära suri kogu materjaliga? Jõuan ma veel? Suudan?
Kas sel kõigel üldse on mingit mõtet?



Jaohissand! Tuleb välja, et täna on mardilaupäev. Seekord saabus mulle samasuguse üllatusena, kui eelmisel aastal L'ile.