Tähtsaid uudiseid

Ma ei saa enam tööl käia: mu püksid kukuvad alla. Ootan humanitaarabi korras toitu.

Hoolimata kõigist mu pingutustest ja lubadustest tuli Ta ikkagi, täpselt samamoodi nagu Ta on seda eelnevad 4 nädalat teinud. Ta hiilib varahommikul salakavalalt ligi, tirib mul teki pealt, näpistab varvastest ja veab mind vastupanust hoolimata uude nädalasse. Kuramuse Esmaspäev! Alati kiuslik ja kurjakuulutav! Tema vastu ei aita ei kella tagasi keeramine ega lubadus tubliks hakata kui Ta ainult see kord tulemata jääks. Aga ei. Ikka istub Ta hommikuti voodi äärel ja piilub irvitava näoga paberite virna alt. Ahhh, las Ta siis olla, äkki järgmine kord suudan Ta eest paremini põgeneda...

Ja tõenäoliselt ongi neil õigus öeldes, et mul saab järgmise töökoha valikuga raskusi olema. Mind hellitatakse praeguses lihtsalt ära: neljapäeviti on lauad toidust lookas ja reedel jääme vabatahtlikult peale tööd head! veini jooma. Ning ausalt öeldes ei mäletagi ma enam, millal pidin viimati ise mõne meesterahva juuresolekul ukse või pudeli avama. Isegi meie maja kummitus suhtub meisse äärmiselt mõistvalt ja sõbralikult...

No tõepoolest, kuidas peaksin ma suutma tööd teha kui aknast vaatavad sisse 3 ehitusmeest ja lehvitavad pidevalt. Või siis loobivad igavusest ämbreid katuselt meie siseõue ja teevad akrobaatilisi trikke nende kätte saamiseks. No tore siis...
Ja ülevalt tuleb head kohvilõhna (mis sest, et ma kohvi ei joo, nuusutada võib ju ka), kõlaritest head muusikat ning päike kutsub välja mägedele viimaste värviliste lehtede vahele jalutama.