See, et mul tuleb eesti keelset teksti lugedes tahtmine parandada sõnapaar "ja ega" "j'egaks", on selge märk prantsuse keele üledoosist. Ja ma pole õppimisega veel poole pealgi! Aga võib-olla oleks siiski õige hetk õppimine pooleli jätta ja proovida talvel väljamõeldud seaduspärasust tõestada - mida vähem keeleeksamiks valmistuda, seda paremini läheb.

Mida teha peale pooleteist tunnist minilaulupeo raames tuule käes õõtsumist, lipuga lehvitamist ja keisri piilumist? Eieiei, kohe kindlasti mitte minna tagasi tööle, tuleb ikka väsinud jalgadel otsida müütilist tänavanurka (mida otseloomulikult olemas ei ole) ja lõpetada hoopis Anni köögis pudeli veiniga. Ja siis reserveerida õigel tänavanurgal laud ning joosta üle tänava ülihea teenindusega Creperie'sse, jagada maasikatega salatit ja juua traditsiooni kohaselt kõrvale prantsuse siidrit.


Ja muide, ma abiellun sügisel!

Roheline on juba. Lehmad on tee ääres ja hobused, isegi lambad ja mesilased - lase veel linnalapsed loodusesse, kohe tekib loomi nähes metsik eufooria. Eufoorias või omades mõtetes kulgedes ei panegi tähele kuidas aeg lendab ja kuidas reisi sihtkohta märkamatult jõuad. Samamoodi kaob aeg kuhugi mööda uskumatult kevadisi Tartu tänavaid jalutades (mingil kummalisel kombel ei sadanudki seekord lund), tahaks pungi närida ja õitsvate õuna-ja kirsipuude all istuda.
Tants. Värvid. Muusika. Salajased nupule vajutused vürtsitatud tartulike komplimentidega. Pisut veini ja tugitooli vajumine. Öine Tähtvere ja tavapärane brunch. Ning taas kulgemine - loomade ja rohelusega.

Aga vahuveini seekord ei saanudki, hoolimata kõigist teeääres nähtud hobustest.

Tähtveres