Tunne on puudu. On poolpakitud kohver paari asjaga, hunnik pileteid, mõned adressid ja üks kahtlane telefoninumber. See on praktiliselt kõik, mida ma järgnevast kuuest päevast tean. Aga sellest hoolimata pole mul mingit tunnet - ei ärevust, ei ootust, ei muret eelseisva ees ega ka hullumeelset rõõmu ÄRA minemese pärast. On ainult üks helisemapandud kell ja poolpakitud kohver. Aga võib-olla ongi nii kõige parem, ei pea milleski pettuma, tuleb see, mis tuleb.
Ainus, milles ma võin samahästi kui kindel olla, on üks paganama äge aastavahetus.

Ja et Riina meile need mehed hangiks, kes esimesena headuut soovivad!

Eino kammoon! Mul on hommikul peavalu alkoholivabast siidrist (sellest kaine seksi omast aga seekord kondoomi kaasa ei antud). Põmst ma arvan, et edaspidi võin rahulikult limonaadi peal elada.

Taksosõit a la Bulgaaria

Kõigepealt tuleb kinni püüda 2 taksot. Ühte lähevad mehed, teise naised. Peale sihtkoha aadressi teatamist, lähedalasuva konservatooriumi maninimist ning intensiivset kaardiga vehkimist võib sõit alata. Mõnda aega on kõik ilus. Esiiste võtab isegi laulu üles. Ühel hetkel muutub ümbrus kahtlaselt lasnamäelaadseks ja tänavaäärtele hakkavad ilmuma kaugemate linnade suunaviidad. Ei, midagi on valesti. Peale korduvaid taksojuhi ristküsitlusi (vene keeles, ohv koors) soostub härra lõpuks siiski tunnistama, et ei tea päris täpselt kuhu me lähme ning asub mööduvatelt inimestelt meie sihtkoha kohta infot ammutama. Üks näitab ühele, teine teisele poole. Isegi poitseijaoskond ei oska meid eriti aidata. Suunatakse ühele kõrvaltänavale. Pimedus. Viiekordsed paneelmajad. Puud. Metallvärav ja haukuv koer. Pöörame ühe kolmekordse maja ette. Juht jääb seisma ja üritab meid autost välja ajada - oleme kohale jõudnud. Esiiste läheb uurib asja, kuid ei leia ühtegi konservatooriumile viitavat silti, samuti puuduvad majadel tänavanimed. Helistame. Hüüame (kujutage nüüd ette, kuidas 2 daami pimedas ümber maja käivad ja "*nimi*, uuuuuuu!" hüüavad). Ei midagi. Juht tahab juba ära sõitma hakata, üks kaasreisijatest hüppab autosse, mina pean 2 "konservatooriumist" väljuvat noormeest kinni. Leiame ühise keele (-So, where are you from? -"Estonia" -"Aaah, Estonia" *naeratus*). Meie otsitav koht asub kaugel, nii umbes 2/3 sõidetud teest tagasi. Täname viiskalt ja istume autosse tagasi. Sõit võib jälle alata. Kogu tee vestleme telefoniga, kohelejõudnud (üsna mures juba) on leidnud ka kohalikku keelt rääkiva mehe ning see seletab juhile kuhu sõita. Jõuame tagasi linna, seikleme veel mõnda aega majade vahel kuni üks tuttav nägu meid üles leiab ja taksost välja tõmbab. Hurraaa! Kohal. Lohutuseks ja ehmatuse leevendamiseks (mul on tunne, et rohkem nende, kui meie:P) antakse sihtpunktis ohtralt rakiat.
Tagasisõit autoga (seekord juba tuttava omaga) läheb imekiiresti, oleks võinud vist isegi taksosõidu asemel jalutada...



Bulgaaria oli ilus (pealinn mitte nii väga aga muud kohad küll) ja soe. Vein kasvab, mäed on ümberringi, täielik manana.
Toit odav, alkohol samuti (taksosõit ka aga sellele ei saa vist kunagi kindel olla:P); mustlasmuusikat mängitaks igal nurgal.

Balkanil tuleb hakata nüüd ringi rändama.

...siis tuleb mul laupäeva hommikul kohvrit pakkima hakata.
Ja nii ongi.

Agoonia

Kui kogu sellest jamast mingit kasu ka on, siis...

Kui raha ei ole, siis ju tulebki palju pileteid kokku osta? Eksju?


Sest piletid annavad ootust ja lootust ja võimalust.
Uue koha ootust.
Lootust mitte ära keerata.
Võimalusi, oi kui palju võimalusi.

Ma pidin eelmises elus ikka väga halb inimene olema, et ma nüüd sellises kliimas elama pean.

Hea, et mõned asjad ei muutu.
Viimased 2 nädalat on möödunud kiirrongil marsuudil Tallinn-London-Pariis-Rooma-Tallinn-Viljandi-Tallinn. Pole õieti hingatagi saanud. Mõnda aega ei taha näha ühtegi matti põrandal, magamiskotti, veel vähem mõnda lennujaama.
Ja nüüd, istudes kodus arvuti taga kass süles ja teetass ees, on tunne, nagu polekski midagi paremat võimalik välja mõelda. Vahel on kodus ikka pagnama hea olla.

Ja ma tean, et 2 nädala pärast oleks ma nõus jälle kotid pakkima ja teele asuma. Aga seniks naudin kohutavat Eesti ilma...

London oma Camdeni pesitsuspaigaga ja Pariis Montmartre'i koduga on seljataha jaanud, kaes on jalust niitev Rooma kuumus. Aga ei, ei yhtegi halba sona, mida soojem, seda parem. Palju hullem oleks, kui oleks kylm ja vihmane.
Londoni elu keerles meie ymber hullumeelselt, alternatiivne rahvamass ymber. Tutvused mr. General'iga varahommikuses pargis, paljajalu paduvihmas saia soomine (sai tumdub yldse pohitoit olevat, riigid vist sellised) ja oised jalutuskaigud Sohos.
Ja siis Pariis oma tuntud headuses. Vein joe aares huvitavate ja naljakate mitut keelt raakivate inimestega (mu prantsuse keel on ikka niiii halb!) saateks Pusa ohjeldamatu naer. Hunnik turistiobjekte (paadiga kaisime ikka soitmas aga Eiffelisse ronimisest paasesin napilt), kodupark Sacre Couer'i jalamil, brunch Jardain du Luxembourg'is. Korvetav paike ning vahkpunane nahk ja yks vihmavaling saateks.
Ja nyyd siis Rooma. Lounapaike on tappev, kuumust yle 30 kraadi. Colosseum on yle vaadatud ja tana elame vist ainult purskkaevus. Homme vaataks yle Vahemere, Pusa pole kunagi selles soolases helesinises vees mollanud.

Kui ellu jaame, siis naeme folgil!

Sellistel päevadel ma soovin, et ma suitsetaks.

Uskumatult võimas emotsioon on ikka vaadata 20000 lauljat ja 80000 pealtvaatajat üheskoos laulmas, tantsimas, plaksutamas ning niisama kaasas õõtsumas. Ja siinkohal on mul südamset kahju, et ma kohe üldse viisi ei pea - laulukaare all laulmise võimsust tahaks ma kordki ise kogeda. Däämn neid halbu geene!

Ja ma oleks sõitnud veel ja veel ja veel...
Hoolimata vastutuulest ja vihmast.
Mis sest, et läbimärjana ja jõuetuna.
Vabastav tunne.

Emotsiooni pärast.

Kohv ja Antikristus. Või siis pigem Antikristus ja kohv.
See see on, kui valid voodikaaslaseks igasuguseid Friedricheid.

Huvitav. Isegi kaardimoor ütleb, et mõtlen ühele mehele, kes on minu elu täht ja kellest ma ei tohi lahti lasta. Äkki pulmad juba sel sügisel?
Ainult, et... Ma ei mäleta, et oleksin kellelegi mõelnud! Mind täitsa huvitab kes ta on.

See, et mul tuleb eesti keelset teksti lugedes tahtmine parandada sõnapaar "ja ega" "j'egaks", on selge märk prantsuse keele üledoosist. Ja ma pole õppimisega veel poole pealgi! Aga võib-olla oleks siiski õige hetk õppimine pooleli jätta ja proovida talvel väljamõeldud seaduspärasust tõestada - mida vähem keeleeksamiks valmistuda, seda paremini läheb.

Mida teha peale pooleteist tunnist minilaulupeo raames tuule käes õõtsumist, lipuga lehvitamist ja keisri piilumist? Eieiei, kohe kindlasti mitte minna tagasi tööle, tuleb ikka väsinud jalgadel otsida müütilist tänavanurka (mida otseloomulikult olemas ei ole) ja lõpetada hoopis Anni köögis pudeli veiniga. Ja siis reserveerida õigel tänavanurgal laud ning joosta üle tänava ülihea teenindusega Creperie'sse, jagada maasikatega salatit ja juua traditsiooni kohaselt kõrvale prantsuse siidrit.


Ja muide, ma abiellun sügisel!

Roheline on juba. Lehmad on tee ääres ja hobused, isegi lambad ja mesilased - lase veel linnalapsed loodusesse, kohe tekib loomi nähes metsik eufooria. Eufoorias või omades mõtetes kulgedes ei panegi tähele kuidas aeg lendab ja kuidas reisi sihtkohta märkamatult jõuad. Samamoodi kaob aeg kuhugi mööda uskumatult kevadisi Tartu tänavaid jalutades (mingil kummalisel kombel ei sadanudki seekord lund), tahaks pungi närida ja õitsvate õuna-ja kirsipuude all istuda.
Tants. Värvid. Muusika. Salajased nupule vajutused vürtsitatud tartulike komplimentidega. Pisut veini ja tugitooli vajumine. Öine Tähtvere ja tavapärane brunch. Ning taas kulgemine - loomade ja rohelusega.

Aga vahuveini seekord ei saanudki, hoolimata kõigist teeääres nähtud hobustest.

Tähtveres

Minu ilusad

Tulemas on kuldne suvi. Väga kuldne. Sest metsaalune oli kollaseid liblikaid täis. Ja see üksik valge liblikas mind ei häiri, natuke peabki igas suves igavust olema...

Päeva tuleb ikka alustada komplimentide saamisega. Mis siis, et võõralt inimeselt ja telefoni teel. Hea tuju on tükiks ajaks kindlustatud.

Mis siis saab, kui oravad rattas ühel hetkel sabapidi ratta vahele kinni jäävad?

Ega ma ei saa ka teistest halvem olla...

Read my VisualDNA™ Get your own VisualDNA™

Kuna ma pikalt kirjutada ei viitsi, lasen teil vähemalt naerda...

Tõeline mademoiselle, as they said.

Elektroonikaseadmete sisse lülitamine enne kasutama hakkamist ja printeri pooletunnist sõimamist/peksmist on kuuldavasti üks uskumatult hea mõte. Homme proovin.

Aga hea, et ma itipoistele ei helistanud, nad oleks naerukrambid saanud.

Ei, Sebastanist küll kurja õuekõutsi ei saa.
Täna käis ta kolmeks minutiks õues lumega tutvust tegemas. Puges pingi taha peitu, katsus korraks käpaga lund, leidis, et lumi on ikka üks koledalt külm ja märg ja vastik asi ja tema küll ei ole nõus kauem selles õuduses olema. Nüüd lamaskleb ta trepil ja nõuab, et teda tema kangelasteole vastavalt lõua alt sügataks. Tüüp selline...

Kodanikukohus on täidetud.

Ma kuulan aga ei vasta. Sõnad jäävad kuskile minu sisse pidama ja ei leia enam teed välja. Nad rändavad mu sisemuses ringi otsides väljapääsu aga tihti see jääbki vaid ringlemiseks. Oma eesmärgi saavutavad vaid mõned üksikud visamad lausekatked, ülejäänud moodustavad näole emotsioone.

Need on väikesed asjad, mis tegelikult loevad. Päeva oluliseimaks sündmuseks võib saada kogemata kingitud naeratus või pilk; sõnapaar, mis ei oma lausujale kuigi suurt tähtsust. Aga saajale see-eest uskumatult palju.

Ma tean seda kuid kipun unustama. Ma unustan tihti ise vastu anda. Ma vastan naeratusega aga see ei ole see. Tuim naeratus jätab emotsioonitu, külma inimese mulje. Aga ennast avada ei ole nii lihtne. Ja kui ma ka mõnel harval korral seda teen, tabab mind imestunud pilk – mis see nüüd oli?

Rumm koolaga ja pisut caprinhat vahele ja käsi värisema paneva kangusega kohv. Osavad manöövrid ja kõrvalehüpped, varjumised ja pagemised. Seltskondlikkus, uued ja huvitavad ning unustatud vanad näod. Kummastust tekitavad pilgud, liialdatud naeratused ja varjatud teod.

Üleüldine segadus. Aga just praegusesse hetke see segadus sobib. Tahaks kõike ja korraga ja igale poole. Ribadeks, kui vaja.

Ja saaga jätkub...

See oli üks äärmiselt sürreaalne öö, justkui oleks oma elus 5 aastat tagasi läinud. Kõik oli täpselt nii nagu pidi, nii nagu minul 18 aastaselt oli. See on vist see hetk elus, kus hakatakse lõpuks aru saama, et kogu õhtu ei pea mööduma alkoholi ja/või muude meelemürkide mõju all. Nad on olemas, seda muidugi, aga keegi ei joo ennast kasti, tuntakse ennast lihtsalt hästi. Keegi küpsetab köögis pannkooke, keegi räägib oma raskest elust, keegi püüab ennast määrtleda, keegi mõtleb tulevikule, keegi naerab ennast laua alla, kellelgi on liiga palju armastust korraga käes ning tahab seda kõigiga jagada. Palju toredaid, pisut naiivsed kuid siiski intrigeerivad inimesed. Noori inimesi. Sest ma võin ju ometi neid nii nimetada. Ma pole tükk aega ennast nii vanana tundnud. Ja ma pole tükk aega tundnud, kuidas minu arvamust mõne asja kohta niivõrd palju respekteeritakse. Siiski hulga vanem (ja seega ka targem - naerukoht). Ja siis saab rääkida tarka juttu ülikoolist ja erialavalikust. Ja naerda mõne raudkindlate väidete üle ning seletada kuidas asjad tegelikult käivad.

Ja hommiku saabudes tuleb võtta ette pikk ja vaevarikas ent siiski äärmiselt ilus retk läbi lumise Pääsküla kodu poole. Ja süüa viimase raha eest ostetud saia. Sest nii on alati neil sünnipäeva järgsetel hommikutel olnud.


Aga mis peamine - kuradi hea on teada, et on olemas inimesi, kes kuhugi ei kao. Kes on samahästi kui perekond.

Ma tõestasin veel kord, et õppimine on täiesti kasutu tegevus. Kui ma kevadiseks prantsuse keele eksamiks ei õppinud praktiliselt üldse (lappasin eksamile eelneval ööl konspekti läbi) ja sain 90 punkti, siis seekordseks eksamiks õppimisele kulutasin ma tervelt 3 päeva ja sain närused 78,5 punkti.
Vähemalt sain läbi ja võin ilusasti edasi õppida. Aga ma pean meeles pidama, et ma kevadel liiga hoogsalt õppida ei üritaks.

Nüüd tuli meelde, miks mulle talv ei meeldi. Ükski transpordivahend ei liigu, ummikud on kasvanud jälle Pirita kloostrini ja mäest üles ei saa, sest keegi ei ole viitsinud lund rookida... Ja mäest alla saamine on täiesti omaette ooper. Homme võtan kelgu kaasa, saab vähemalt Toompealt otse Pikale tänavale vuhiseda ilma suuremate komplikatsioonideta (kui turistid välja arvata)...

Ja nii ta lõpuks tuligi,
see kauaoodatud lumi.
Salaja, varjatuna küünlaleeki ja viirukisse,
vaikselt teetassi tagant piiludes.
Et saaks kord jälle lumeingleid teha.

Elagu uus traditsioon - igakuine massaz tööl!
Nüüd palun veel saun ja klaas veini, siis on paradiis...
*otsib ühe käega lauasahtlist pudeli välja ja valib teisega tervisekeskuse numbrit*

Päike on müüri peal
ja kohvtassis
ja naeratustes tänaval.
Linnulaulus.
Kevad vist.

Vestlused kassiga

"Ja siis püüdsin ma niiii suure hiire kinni..."

Kole on olla, juba kolmandat päeva. See see on, kui ei oska välismaalt suveniiriks midagi normaalset tuua ja korjad kuskilt mõne eriti koleda viiruse üles. Vähemalt saab kõik toodud raamatud läbi loetud.
Ja suur kommunikatsioonivaegus on tekkinud. Kõik on kuskil ära ja teevad midagi kasulikku ja minuga keegi ei räägi. Nõmedad olete. Isegi homseks planeeritud rollimäng välismaa meeste ja ämbritäie Sangriaga Ida-Eesti lossides sai edasi lükatud. Ei mingit lõbu.

Selle aasta lubadus oleks vist pidanud olema kogemata tekkinud vaba aja koha pealt suu kinni hoidmine. Kui veel pühapäeva õhtul nägi mu kalender üsna tühi välja, siis nüüd tekib probleeme isegi lõunaaegade leidmisega. Edaspidi palun mind broneerida nii kuu aega ette:P

Edit:
Ei, ma ei ütle enam midagi! Õhtu anti vabaks. Pidu?
(Aga ma just ei öelnud seda. Leitakse veel mulle midagi toredat...)

Enel: 1
Ele: 1
Et siis esialgu reietamiste koha pealt viigis. Aga küll me veel jõuame, aasta on pikk:P


Uitmõtte ajel Helsingisse minek oli ikkagi väga hea mõte. Just täpselt nii nagu vaja. Ei mingeid kohustusi, kellaaegu, tavapärast ülepingutatud ringijooksmist ega sunnitud seltskondlikkust. Ilus ja hea. Oli hoopis teetassi taha peitumist aknaorvas, öist veini essee kõrvale, arutlusi vabameelusese teemadel, uusi projekte, pikki jalutuskäike, ringiluuramisi, kohutstuslikku ostlemist, palju raamatuid (ka keeltes, millest tegelikult aru ei saa), naeruturtsatusi ja palju muud.

And now I can be giftwrapped whenever I want, for as short period as I want.

Kui uusaastaööl unes meest näha, siis pidavat temaga aasta jooksul abielluma. Aga kui ma näen kahte meest? Et ma olen nende mõlemaga koos. Kordamööda muidugi. Kas ma siis abiellun mõlemaga? Või ainult ühega ja teise võtan armukeseks?
Eksistentsialistlikud probleemid:D

Lihtsalt. Selleks, et oskaksin aasta lõpus arvamust avaldada eelneva aastavahetuse kohta.
Sellest, kuidas me Tartusse sõitsime, lumes sumpasime, kuidas ma ikka printsess herneteral oma saabastes olen (endal ka vastik), kuidas me kohe vasakule ära läksime, kuidas me Jaaguga tutvusime, kuidas ma Oliveri suudelda ei saanud ja siis sellega ikka korralikult ja kirglikult mitu korda hakkama sain, kuidas me ilusasti neljakesi sõime, kuidas me kõik järjekorras ootasime kesköö saabudes, et esimene heauueaastasoovija ikka mees oleks, kuidas me siis ringis kõik üksteisele kõike kõige paremat soovisime (ikka palju vabadust, mehi, seksi, alkoholi, ilusaid seelikuid, reietamist, ilu, raha jne), kuidas me Toomemäel õnne mööduvatele inimestele soovisime, kuidas me Kristjan Jaagu tagumikku vaatasime, kuidas me Zavoodis tantsisime, kuidas ma umbtänavates ekslesin ja aiaaukudest läbi ronisin, kuidas me lõppeks ka vahuveini jõime ja sinihallitusjuustu sõime, kuidas me Eva-Liisaga poole tunni eest vahuveini klaase kokku lõime - traditsioonide terviseks, kuidas ma hommikul vahuveini pudeli järele jooksin ning kuidas esimene vastutulev mees mulle headuut soovis.