Peale raamaturiiuli, veiniriiuli ja riidekapi imeosavat täiustamist ei tundu palgatõus enam kuigi suur. Tuleb rohkem tasuta suurejoonelistele õhtusöökidele rõhuma hakata.

Kuidagi ootamatult kerge on olla.
No pressure, no obligations.
Nothing.
Isegi mingi töötegemise tunne on tekkinud.


Ja hommikuti on õhus tärkava muru lõhna.

Selleks, et unustada. Et mitte teada. Et mitte muretuseda. Et reaalsus mind ei mataks. Just sellepärast.

Mu vasakul jalal oligi selgelt liiga vähe arme.

Öine surnutega jalutamine ja hommikune kätevärin stiilis loeme-keset-Londonit-kaarti on ju täiesti normaalne?

Hulga ägedam ja folgilikum oleks olnud, kui oleks saanud neid kuulates ka lava ees tantsida. Aga däämn, Estonias ja veel rõdul on seda raske teha.

17.01.2008 kell 02:15 võõras voodis:

kuke kiremine
kire kudemine
kike kuremine
kure keppimine
kepi kuremine
kire kukemine
kuke kiremine

Inimesed ON idioodid ja värdjad. Peab ikka ise kogema, et päriselt aru saaks.

Õhtuvein saab ka täna otsa. Kräpp värk.

Pettekujutelmad on ainus viis öösel uinumiseks. Reaalsus on liiga käegakatsutav ja ebameeldiv.

Ma ei saa seda lihtsalt karjatama jätta: Issand kui koledad me nooruses olime! Ja Issand kui hea, et me vananedes aina ilusamateks ja paremateks muutume!

...ja siis ühel hetkel voolab vein ojadena ja Henry naeratab meelalt (koos poegadega) kolmele siidist negližees tüdrukule. Ja suled lendavad patjadest aegluubist heliseva naeru saatel. Kõik süttib ja lõhnab. Ülim seksikus nappides riietes, väänlemine ja tants suurepärase muusika saatel. Meeste loendamised kõikvõimalikel viisidel ja (mitte)helistamised. See kõik segatuna vestlustega koridoris ja alasti rullumistega külmas õues murul.
...ja siis on jälle hea. Üle nädala aja.

Öösel varju oodates võib lumest pimedaks jääda.

Mul hakkavad inimeste vältimise vabandused otsa saama.

Tundevaba reietamise algus oligi vist parim, mis olla sai. Ei mingeid ootusi. 14 tundi loksumisi ja ootamisi ja siis öö Trevisos romantikat harjutades. Hommikune ekslemine ja Veneetsia poole ja tõdemine - ta ongi olemas! Selline üleni romantiline postkaardilinn, tekitaks vast tunde, et peab kudrutades käsikäes mööda kaldapealseid, sildu ning pisikesi tänavaid lonkima ja sügavalt silma vaatama, kui me Sellised oleks. Õnneks ei ole. Ja see annab vabaduse laguuni ääres päikest võtta ja õllemaitselist prosecco't juua (paganama Ele ja tema soovid!), lasta ennast salaja turistidel pildistada (sest, noh, 2 blondi punastes mantlites brunchi pidavat tüdrukut on ju ometigist pildistamist väärt), nurgatagusel sillal gondlistidele lehvitada ja suitsu igatseda, trallitada mööda eeslinna tasuta toidu ja alkoholi nimel, tantsida öösel iiri tüdrukutega keset Veneetsiat flamncot ja iiri tantsu saateks vahuvein ja purjus itaallane. Ohjeldamatu öine laulmine (Queen on endiselt mu peas) ja retrotants, 3 suudlust põsele ja tagasihüpe, vestlus itaalia meeste arusaamast armastusest ja reisimisest, öiste häälte võistlus ning kohutavalt palju nimepilte. Väike keeleõpe ning valestikuulmised ja tähelepanupüüdmised. Imelikud inimesed ikka seal itaaliamaal.
Väike kõrvalpõige Londonisse. Öine ralli kohvritega, uue aasta tervitaine mitmes ajavööndis ja tülpind näod Trafalagaril ning unistus kodust.