Täielik konspiratisoon! Need lõpetamised ma mõtlen. 17.06 kaks lõpetamist ja 18.06 ka kaks lõpetamist. Aga eriti meeldib mulle 18.: kell 2 õde ja kell 3 kursus ja nagu nendest kelleaegade lähestikku olemistest veel ei piisaks, olen ma sel päeaval ka viimast päeva tööl. Tundub, et ma pean tööle kasti shampat pugemiseks viima ja siis kahe kooli vahel midagi maratoni laadset tegema. Keegi tahab autojuhti mängida?

Pilt 1.
Rand. Kõige puhtama valge liivaga rand. Kuskil kauguses on näha merre suubuvat kivideriba. Rannas seisavad kolm tüdrukut. Tuul sasib nende juukseid kui nad endid õhtupäikese käes soojendavad. Nende nägudelt on veel peegeldumas äsja tõusnud naerukajakate parv. Nad vahetavad mõned pilgud ning justkui kokkuleppinuna jooksevad nad viimaste päiksekiirte allikale vastassuunas ja kaovad teiste sekka.

Pilt 2.
Pidu. Järsku leiavad needsamad tüdrukud end keset kõige metsikumat metsapidu. Nad seisatvad hetkeks kõheldes tantsulava ees - inimesed on ju võõrad, ei tea, kas tohibki siin olla. Kuid kõhklustel ei lasta kuigi kauaks püsima jääda, õige pea rebitakse nad tantsima ning varsti liituvad äsja leitud seltskonnaga juba tuttavamad näod.
Üks tüdrukutest, see heledapäine, tantsib veel paar tantsu tolle äärmiselt sõbraliku poisiga kuid naaseb varsti ülejäänud kahe juurde ning nad keerlevad ja keerlevad ja keerlevad ja keerlevad...

Pilt 3.
Varahommik. Esimeste päiksekiirte käes seisavad inimesed. Nad on ringis, käed ühendatud. Suud liiguvad ja nad kõiguvad muusika rütmis, ühtlaselt, aegalselt. Tundub, nagu ümbritseks neid mingi ülim ühtekuuluvuse tunne, nagu nad peaksidki seal niimoodi olema. Igavesti.

Kevadp?evadel paradiisirannas

Jahh, mulle meeldis see. Kohe väga.
Mulle meeldis kõlgutada jalgu vee kohal ja õngitseda kaaskodanikule merest viimast õllepurki. Mulle meeldis ümber lõkke tantsida ja regilaule kuulata. Mulle meeldis päästa lille hukkumisest, vähemalt mõneks ajaks, ja soojendada end tõrviku kohal. Mulle meeldis sõita laulu täis bussis Tallinna poole ja varavalges koju jõuda.
EHI peod on alati kuidagi erilised, järgmisel nädalal toimuvad haldukate kevadpäevad ei küündi kohe kindlasti samale tasemele. Aga ma annan oma parima, et vähemalt koos mõne inimesega saaks tunda midagi tänase (eilse) sarnast.
Ööd!

Ja praktika on nüüd tehtud, jääb veel aruanne kirjutada. Wiiii!
*hakkab vaikselt pudelit lahti korkima*

Kas sa tead, kus sa oled?

Ma nägin unes, et olen tantsiv nais-Hitler. Go figure...

Ma olen äärmiselt pettunud. Ja mis kõige frustreerivam, ma ei saa seda otseslt kellegi peale välja valada, sest ma ei ole ühes kindlas inimeses pettunud, pigem üldiselt. Sest on ju äärmiselt ebameeldiv, kui nii kaua oodatud kontserdile jääb minemata, sest absolutselt kõik entusiastlikud ja vähem entusiastlikud tulijad alt ära hüppavad.
Urrr.

Ma olen täna äärmiselt tubli olnud: 2 surmaakti kirjutanud, 2 volitust ja käinud ühel vanatädil külas. Ehk siis: praktika täies hoos. Kui ma ennast pisut suitsidiaalselt ei tunneks, oleks kõik päris vahva. Masendus tuleb, kui mõtlen kui kohutav kuu mul ees on. Ei mingit väljas hüppamist ega pralletamist, ainult töö, kool ja praktika. Tekib vaikselt juba esimese kursuse tunne, kui mitme kuu jooksul ei olnud ühtegi vaba päeva, ei saanud ühelgi hommikul magada - iga päev kas koolis või tööl või siis mõlemas kohas. Aga eks omad vitsad peksavad. Valusalt.

Edit: päeva naelaks oli juhendaja poja kommentaar minu kohta: tore, et siia noori naisi ka tuuakse, ikka hoolitsetakse minu eest.

Ma olen nüüd vist lootuselt vana - isegi mu nii umbes 8 aastane naabripoiss on mind teietama hakanud. Kurb.