Pilt 1.
Rand. Kõige puhtama valge liivaga rand. Kuskil kauguses on näha merre suubuvat kivideriba. Rannas seisavad kolm tüdrukut. Tuul sasib nende juukseid kui nad endid õhtupäikese käes soojendavad. Nende nägudelt on veel peegeldumas äsja tõusnud naerukajakate parv. Nad vahetavad mõned pilgud ning justkui kokkuleppinuna jooksevad nad viimaste päiksekiirte allikale vastassuunas ja kaovad teiste sekka.

Pilt 2.
Pidu. Järsku leiavad needsamad tüdrukud end keset kõige metsikumat metsapidu. Nad seisatvad hetkeks kõheldes tantsulava ees - inimesed on ju võõrad, ei tea, kas tohibki siin olla. Kuid kõhklustel ei lasta kuigi kauaks püsima jääda, õige pea rebitakse nad tantsima ning varsti liituvad äsja leitud seltskonnaga juba tuttavamad näod.
Üks tüdrukutest, see heledapäine, tantsib veel paar tantsu tolle äärmiselt sõbraliku poisiga kuid naaseb varsti ülejäänud kahe juurde ning nad keerlevad ja keerlevad ja keerlevad ja keerlevad...

Pilt 3.
Varahommik. Esimeste päiksekiirte käes seisavad inimesed. Nad on ringis, käed ühendatud. Suud liiguvad ja nad kõiguvad muusika rütmis, ühtlaselt, aegalselt. Tundub, nagu ümbritseks neid mingi ülim ühtekuuluvuse tunne, nagu nad peaksidki seal niimoodi olema. Igavesti.