Hea, et mõned asjad ei muutu.
Viimased 2 nädalat on möödunud kiirrongil marsuudil Tallinn-London-Pariis-Rooma-Tallinn-Viljandi-Tallinn. Pole õieti hingatagi saanud. Mõnda aega ei taha näha ühtegi matti põrandal, magamiskotti, veel vähem mõnda lennujaama.
Ja nüüd, istudes kodus arvuti taga kass süles ja teetass ees, on tunne, nagu polekski midagi paremat võimalik välja mõelda. Vahel on kodus ikka pagnama hea olla.

Ja ma tean, et 2 nädala pärast oleks ma nõus jälle kotid pakkima ja teele asuma. Aga seniks naudin kohutavat Eesti ilma...

London oma Camdeni pesitsuspaigaga ja Pariis Montmartre'i koduga on seljataha jaanud, kaes on jalust niitev Rooma kuumus. Aga ei, ei yhtegi halba sona, mida soojem, seda parem. Palju hullem oleks, kui oleks kylm ja vihmane.
Londoni elu keerles meie ymber hullumeelselt, alternatiivne rahvamass ymber. Tutvused mr. General'iga varahommikuses pargis, paljajalu paduvihmas saia soomine (sai tumdub yldse pohitoit olevat, riigid vist sellised) ja oised jalutuskaigud Sohos.
Ja siis Pariis oma tuntud headuses. Vein joe aares huvitavate ja naljakate mitut keelt raakivate inimestega (mu prantsuse keel on ikka niiii halb!) saateks Pusa ohjeldamatu naer. Hunnik turistiobjekte (paadiga kaisime ikka soitmas aga Eiffelisse ronimisest paasesin napilt), kodupark Sacre Couer'i jalamil, brunch Jardain du Luxembourg'is. Korvetav paike ning vahkpunane nahk ja yks vihmavaling saateks.
Ja nyyd siis Rooma. Lounapaike on tappev, kuumust yle 30 kraadi. Colosseum on yle vaadatud ja tana elame vist ainult purskkaevus. Homme vaataks yle Vahemere, Pusa pole kunagi selles soolases helesinises vees mollanud.

Kui ellu jaame, siis naeme folgil!

Sellistel päevadel ma soovin, et ma suitsetaks.

Uskumatult võimas emotsioon on ikka vaadata 20000 lauljat ja 80000 pealtvaatajat üheskoos laulmas, tantsimas, plaksutamas ning niisama kaasas õõtsumas. Ja siinkohal on mul südamset kahju, et ma kohe üldse viisi ei pea - laulukaare all laulmise võimsust tahaks ma kordki ise kogeda. Däämn neid halbu geene!