Öösel paistab suur ümmargune valge kuu voodisse. Magada ei saa.
Varahommikul paistab erekollane päike voodisse. Magada ei saa.

Pagan!

Vähemalt tuleb kirju suvi. (Ja magada ei saa.)

Ilmselt võin ma ennast nüüd kuulsaks pidada.

Kõrghariduse kohta ma ei tea aga BI-2 on parem kui seks.

Ma võtaks nad mõlemad endale ja vaataks neid. Ja siis nad laulaks mulle. Ja mina nutaks. Sest see oleks liiga ilus.

Ja siis ühtäkki ta ongi seal. Seal, kus ma teda ei oodanud. Ühes südaöises jalutuskäigus. Nagu nägemus. Lihtsalt seisab seal soojas õhus ja kumab läbi okste varasuvist öist valgust. Seda valgust, mis peaks ilmuma alles mitme kuu pärast ent on siiski siin. Siin, kus ma tema tulekut kõige vähem oodata oskan. Ja nüüd, kui ma pehmete linade vahele vajun, paitab ta mind ikka soojalt aga siiski nii jahedalt. Ning jätab möödunud õhtust kummastava naeratuse huulile.


Edit: nüüd hommikul teksti uuesti lugedes jätab ta ikka täiesti vale mulje.

Edit 2: ja ilmselgelt lõpeb asi taaskord kurguvaluga. Nagu alati.

Kust saab siivsaid ülikondades mehi, kes oleks nõus tasuta toidu nimel natuke kultuuri välja kannatama?

Kuidagi hirmus hakkas peale kalendrilehe keeramist.