Ma ei suuda enam. Miks nõuab üks faking paberihunnik nii ebainimlikke kannatusi?
Kirjutan ja nutan ja kirjutan ja nutan. Rohkem vist nutan. Ükskõik kus, ükskõik millal. Põhjust pole vajagi.
Süda on paha, eluisu on kadunud, kõigun kuskil masenduse ja eufooria (enamsti küll masenduse) piiril.
Öösiti visklen ja räägin kassiga. Ja teiste unetute või unesegaste inimestega.

Ma ei jaksa.

Vist lähen ja oskendan nüüd.

Edit: isegi Orkut irvitab mu üle - "enesekindlus on suurepärase ettevõtmise esimene oluline asi". Mine ise kah!

Ilmselgelt käin ma liiga harva raamtakogus, et ma selliste asjade üle imestan, aga:
miks peab tiisikusehaige vanamees valima praktiliselt tühjas saalis just minu taguse rea ja seal ohjeldamtult turtsuma ja nina luristama?
miks peab raamatukogus lugemissaalis telefoniga rääkima?
miks võivad raamatukogu töötajad nurgas kihistada aga külastajad ei tohi sosinal vabandadagi?
miks ei võiks kütet sisse lülitada? Küttavabad päevad pidid ju reeded olema. Või on see selleks, et inimesed jumala eest liiga kaua seal ei istuks - teevad veel ehk midagi kasulikku!?!
miks ükski masin ei tööta? Ma oleks selle ajaga, mis kõigis neis järjekordades seisin, jõudnud käia tööl paljundamas ja oleks aega veel ülegi jäänud.

Noh, põhimõtteliselt on ju praegu üldse kõige parem hetk alustada igapäevast kõhulihaste tegemist, jätkata ülihoolsat majakoristust (mu tuba pole ammu juba nii puhas olnud!), vahtida tõtt vaheldumise ennast nii täis kuuga, kuvariga ja paberihunnikuga, keeta iga natukese aja tagant kohvi, koduloomi sügada ning juurelda selle üle, keda sünnipäevale kutsuda ja kust margariitade jaoks klaase saada. Pöörfikt ajastus!
Homme suren raamatukogus. Ja see surm otsustab kõik.

Edit. Miskipärast loen ma sõna "koduloomi" asemal järjekindlalt "kondoomi". Igati loogiline.