Raekoda, päike, raudtee, meri, sadam, sõjalaevad, kohvik, saun, mullivann, massaz ja verevalum seljal - üks parimaid päevi viimasel ajal.

Ennast kiitmast ma ei väsi...

Selle nädala edusammud:
*suudan vaevata üles leida lossist 3 elutähtsat (töö mõttes) ruumi, enam-vähem tean ka söökla asukohta
*ei aja enam kõiki nimesi ja nägusi segamini, jäänud on ainult 3 inimest, kellel ma absoluutselt vahet ei tee (kõik 3 ühte kasvu, laiust ja sarnaste soengutega, katsu sa siis vahet teha)
*turvatädid tunnevad mind ära
*ei keeranud väga suurt käkki kokku. Kui siis ainult väga väikse aga seda saan ma esmaspäeva hommikul teada.
*saan juba peaagu aru, mida ja millal ja kuidas ma tegema pean. Varsti ei peagi iga paari minuti tagant toanaabrit tüütama...
*valimas käisin ma ka nagu kord ja kohus. Sealjuures suutsin ma taaskord tuimalt Kristast mööda kõndida ilma, et oleks teda märganud. Peab vist ikkagi enda külge vabandava sildi kleepima, et inimesed ei solvuks mu pimeduse peale.

Teen ettepaneku saata Kreis hoopis Rakverre kandideerima. Mitte nendel valimistel vaid järgmistel. Nimelt tahetakse linnale saada aastaks 2011 "kreisilinna" (Euroopa kultturipealinna tiitel) nime. See lihtsalt kõlaks niivõrd hästi kui Kreisil oleks omanimeline linn. Linna uueks sümboliks saaks tarva asemel hoopis suur must dildo (kummist ja tuules painduv) ja kindlasti saavad ka seenepoed legaliseeritud. Ja kui väga hästi läheb, siis ehitavad nad ehk Tõnniga Kutsupoe kahasse, see projekt ongi liiga kauaks õhku rippuma jäänud. Kas mul pole mitte head ideed?

Särk on triigitud, seelikut natuke lühemaks tehtud, kõrgete kontsadega kingad seisavad esikus ootevalmis. Veel on vaja üles otsida käekott ja sobivad ehted. Ja siis homme varahommikul mäest üles ronida, sügavalt sisse hingata ning alustada uut, ametniku, elu.

(See on nüüd see koht, kus kõik hakkavad "Makulatuuri" laulma ja korgivad minu rahustuseks pudelid lahti)

Kui kaardid ei valeta, siis saab tööelu olema igati positiivne kuigi emotsionaalsel tasandil raskem. Eks näis.

Täna andsin kõik avaldused ja paberid ja asjad õigetele inimestele ja esmaspäevast olen ma ametlikus suhtes. Palju õnne mulle. Kõik on hästi uus ja segane, liiga palju on uusi nägusid aga nad on kõik siiani toredate ja abivalmitena tundunud. Lossi jaoks läheb mul raudselt kaarti vaja, ma suutsin juba korra ära eksida. Aga meie maja on armas ja hästi ilus (17. sajand ja puha), ainult trepid on need, mis mulle ükskord saatuslikuks saavad (ja seda isegi madalate jalanõudega, kõrgeid kontsi ei julge ma vist niipea proovida).
Ja lõunale palun ma ka ennast kutsuda kui keegi sel ajal juhtub Toompeal ringi liikuma...


Amuide, mu tagumik on täna tõenäoliselt kuskil uudistes. Otsige mind lossi taustalt.

In Memoriam

20.02.1960-30.09.2005

Palju inimesi, langetatud pead, pisarad, küünlad ja lilled. Ja Tema kõige keskel. Kirstus.
Ma ei usu seda siiani, hoolimata sellest, et oma silmaga nägi. Nii noored inimesed ei tohi surra, emad ei peaks oma lapsi matma. Ei.
Jah, kõik teadsid, et Ta on haige. Aga Ta ei näidanud oma valu kunagi välja. Kõik olid harjunud Tema pisut väsinud silmadega ja me teadsime, et see võib iga hetk juhtuda. Aga sellegipoolest oli Ta surm ootamatu.

Temale.

Puhka rahus.

Kohvik

päevaselt ilusad hetked
kohvikus kohvine hing
liigutan lusikat tassis
seguneb suhkrune ring

lehitsen eilset lehte
uudis on kellegi pulm
tuvile tükike saiast
see killuke ongi ta hurm