Tegelikult vihkan ma tohutult neid päevi. Ärkan hommikul selle peale, et issi hüppab oma suure kõhuga minu pisikese kõhu peale, rullib pisut, pistab teki alla lamba ja ütleb, et edasi magaksin. Põrgutki! Loomulikult olen ma üleval, eksole. Ja siis tuleb hakata hakkima ja pesema ja koristama, Ja siis algab üks pikk ootus: et külalised saabuksid ja kui nad kõik kohal lõpuks on, siis ootan, et nad juba ära läheksid ja ma magama saaksin minna. Ohe.
Palju õnne mulle!

Kahtlemata ropud ja rõved! Mis te siis arvasite? Loomulikult tegime me meestest mehed, kõik said kõhuplurri ja voodi krigises hirmuäratavalt kogu selle massi all (no tõesti, kümme inimest korraga voodis on siiski liig mis liig)...

Kas teie isad annavad teile ka pühapäeva hommikul paki kondoome ja ütlevad, et te hästi lõbutseksite või on see ainult minu perekonna viga?

Tähtsaid uudiseid

Ma ei saa enam tööl käia: mu püksid kukuvad alla. Ootan humanitaarabi korras toitu.

Hoolimata kõigist mu pingutustest ja lubadustest tuli Ta ikkagi, täpselt samamoodi nagu Ta on seda eelnevad 4 nädalat teinud. Ta hiilib varahommikul salakavalalt ligi, tirib mul teki pealt, näpistab varvastest ja veab mind vastupanust hoolimata uude nädalasse. Kuramuse Esmaspäev! Alati kiuslik ja kurjakuulutav! Tema vastu ei aita ei kella tagasi keeramine ega lubadus tubliks hakata kui Ta ainult see kord tulemata jääks. Aga ei. Ikka istub Ta hommikuti voodi äärel ja piilub irvitava näoga paberite virna alt. Ahhh, las Ta siis olla, äkki järgmine kord suudan Ta eest paremini põgeneda...

Ja tõenäoliselt ongi neil õigus öeldes, et mul saab järgmise töökoha valikuga raskusi olema. Mind hellitatakse praeguses lihtsalt ära: neljapäeviti on lauad toidust lookas ja reedel jääme vabatahtlikult peale tööd head! veini jooma. Ning ausalt öeldes ei mäletagi ma enam, millal pidin viimati ise mõne meesterahva juuresolekul ukse või pudeli avama. Isegi meie maja kummitus suhtub meisse äärmiselt mõistvalt ja sõbralikult...

No tõepoolest, kuidas peaksin ma suutma tööd teha kui aknast vaatavad sisse 3 ehitusmeest ja lehvitavad pidevalt. Või siis loobivad igavusest ämbreid katuselt meie siseõue ja teevad akrobaatilisi trikke nende kätte saamiseks. No tore siis...
Ja ülevalt tuleb head kohvilõhna (mis sest, et ma kohvi ei joo, nuusutada võib ju ka), kõlaritest head muusikat ning päike kutsub välja mägedele viimaste värviliste lehtede vahele jalutama.

Raekoda, päike, raudtee, meri, sadam, sõjalaevad, kohvik, saun, mullivann, massaz ja verevalum seljal - üks parimaid päevi viimasel ajal.

Ennast kiitmast ma ei väsi...

Selle nädala edusammud:
*suudan vaevata üles leida lossist 3 elutähtsat (töö mõttes) ruumi, enam-vähem tean ka söökla asukohta
*ei aja enam kõiki nimesi ja nägusi segamini, jäänud on ainult 3 inimest, kellel ma absoluutselt vahet ei tee (kõik 3 ühte kasvu, laiust ja sarnaste soengutega, katsu sa siis vahet teha)
*turvatädid tunnevad mind ära
*ei keeranud väga suurt käkki kokku. Kui siis ainult väga väikse aga seda saan ma esmaspäeva hommikul teada.
*saan juba peaagu aru, mida ja millal ja kuidas ma tegema pean. Varsti ei peagi iga paari minuti tagant toanaabrit tüütama...
*valimas käisin ma ka nagu kord ja kohus. Sealjuures suutsin ma taaskord tuimalt Kristast mööda kõndida ilma, et oleks teda märganud. Peab vist ikkagi enda külge vabandava sildi kleepima, et inimesed ei solvuks mu pimeduse peale.

Teen ettepaneku saata Kreis hoopis Rakverre kandideerima. Mitte nendel valimistel vaid järgmistel. Nimelt tahetakse linnale saada aastaks 2011 "kreisilinna" (Euroopa kultturipealinna tiitel) nime. See lihtsalt kõlaks niivõrd hästi kui Kreisil oleks omanimeline linn. Linna uueks sümboliks saaks tarva asemel hoopis suur must dildo (kummist ja tuules painduv) ja kindlasti saavad ka seenepoed legaliseeritud. Ja kui väga hästi läheb, siis ehitavad nad ehk Tõnniga Kutsupoe kahasse, see projekt ongi liiga kauaks õhku rippuma jäänud. Kas mul pole mitte head ideed?

Särk on triigitud, seelikut natuke lühemaks tehtud, kõrgete kontsadega kingad seisavad esikus ootevalmis. Veel on vaja üles otsida käekott ja sobivad ehted. Ja siis homme varahommikul mäest üles ronida, sügavalt sisse hingata ning alustada uut, ametniku, elu.

(See on nüüd see koht, kus kõik hakkavad "Makulatuuri" laulma ja korgivad minu rahustuseks pudelid lahti)

Kui kaardid ei valeta, siis saab tööelu olema igati positiivne kuigi emotsionaalsel tasandil raskem. Eks näis.

Täna andsin kõik avaldused ja paberid ja asjad õigetele inimestele ja esmaspäevast olen ma ametlikus suhtes. Palju õnne mulle. Kõik on hästi uus ja segane, liiga palju on uusi nägusid aga nad on kõik siiani toredate ja abivalmitena tundunud. Lossi jaoks läheb mul raudselt kaarti vaja, ma suutsin juba korra ära eksida. Aga meie maja on armas ja hästi ilus (17. sajand ja puha), ainult trepid on need, mis mulle ükskord saatuslikuks saavad (ja seda isegi madalate jalanõudega, kõrgeid kontsi ei julge ma vist niipea proovida).
Ja lõunale palun ma ka ennast kutsuda kui keegi sel ajal juhtub Toompeal ringi liikuma...


Amuide, mu tagumik on täna tõenäoliselt kuskil uudistes. Otsige mind lossi taustalt.

In Memoriam

20.02.1960-30.09.2005

Palju inimesi, langetatud pead, pisarad, küünlad ja lilled. Ja Tema kõige keskel. Kirstus.
Ma ei usu seda siiani, hoolimata sellest, et oma silmaga nägi. Nii noored inimesed ei tohi surra, emad ei peaks oma lapsi matma. Ei.
Jah, kõik teadsid, et Ta on haige. Aga Ta ei näidanud oma valu kunagi välja. Kõik olid harjunud Tema pisut väsinud silmadega ja me teadsime, et see võib iga hetk juhtuda. Aga sellegipoolest oli Ta surm ootamatu.

Temale.

Puhka rahus.

Kohvik

päevaselt ilusad hetked
kohvikus kohvine hing
liigutan lusikat tassis
seguneb suhkrune ring

lehitsen eilset lehte
uudis on kellegi pulm
tuvile tükike saiast
see killuke ongi ta hurm

filtrita sigaret,
vein peenelt käes
lasen langeda tuhal...

Ilus, soe ja v?rviline s?gis!

Hitchcock?

Neid on igal pool. Nad istuvad katustel ja elektriliinidel. Nad katavad ?htlase parvena muru ja lendavad hullununa ringi. Mis toimub?

Pilt

Suitsumullid.
Öösel.
Mäel.
Laterna all.
Mustvalge film.

Paraad, noh!

Ma nägin teda täna üle pika aja. Ei saa just öelda, et tegu oleks olnud kuigi meeldiva taaskohtumisega. Me seisime vastakuti kõige ebasobivamal momendil; ta vaatas mind oma pisaraid täis suurte hallide silmadega ja lõi mulle ette hoiatamata nätaki! vastu nägu ning tuhises minust mööda jättes kõrvu selle vana tuttava vinguva ja huilgava hääle. Ta tuletas mulle meelde unustusehõlma vajuvaid kohustusi ja tundmuseid, mida ma salamisi lootsin juba möödunud olevat. Aga ei, ma pean ennast taas kokku võtma ja alustama uuesti otsast. Ikka jälle ja jälle ja jälle.
Hoolimata tänasest halvamaigulisest kohtumisest, tahaksin ma teda veel näha. Kuid edaspidi siiski oma tuntud ilusates soojades värvides ja mitte nii halvatujulisena. Natuke päikesepaistet võiks tema aina lühenevatesse valguse tundidesse veel mahtuda.
Kus oled sa, ilus sügis?

Veel üks tõendus selle kohta, et ma ei ole normaalne:
Ma ärkasin keset ööd kõva häälega naerdes üles - unenäos oli midagi äärmiselt naljakat juhtunud. Kahjuks enam hommikul ei suutnud meenutada, mis see olla võis.
Seega, võtke edaspidi teadmiseks, et kui ma lambist järsku keset ööd naerma hakkan, siis pole selles midagi imelikku, mul on lihtsalt väga lõbus unenägu.

Reit ei ole elu aga Orkut, näe, on

Huvitav, kuidas tuleks pangale lõplikult selgeks teha, et ma ei ela enam Mustamäel? Hoolimata sellest, et ma olen neile teada andnud juba hea mitu aastat tagasi elukoha vahetusest, saabus mu postkasti juba teist korda kiri, et minu pangakaart ootab mind Akadeemia kontoris. Ehk siis: nad saadavad mulle praegusele aadressile kirja, et ole nii kena ja astu mööda minnes Mustamäelt läbi ja võta oma kaart ära, hoolimata sellest, et sa juba kaks korda oled öelnud, et eelistaksid edaspidi asju ajada oma praegusele kodule kõige lähemas kontoris. Igatahes ootan ma huviga vastust oma meilile kaardi siiapoole saatmise kohta, sest ma tõepoolest ei ole kuigi vaimustatud kahest tunnist loksumisest.

Edit: nad olid nii toredad ja panidki kaardi siiapoole Tallinnat teele.

Kõrini on. Endast ja kõigest ümbritsevast ja olematust tulevikust. Kõrini on rotielust ja ühesugustest päevadest; enda saamatusest ja lootusetuse tundest. Väsimus tegevusetusest ja päevade muutumatust mõttetusest.

Raporteerin: peale kolme p?eva s?nnip?eva pidamist olen endiselt elus. Paslepa oli tohutult ilus. Presidendi voodisse h?ppama ei saanud aga selle eest aelesime m?nuga ta kaatris asuval diivanil. S??ski oli metsikult ja ma arvan, et mu kehal pole ?htegi kohta, mis ei s?geleks. Dogi oli armas,lapsed roosad ja kringel hea (tort mitte aga see on mu enda probleem).

Palun annetage mulle 2704 krooni, et saaksin Prantsusmaale Alpidesse aastaks kolida. Aitäh!

Ma jõuan endiselt ikka ja jälle selleni, et ma ei oska kohe üldse pildistada. Kohutav. Mitte mingit tunnestust ei ole, värvid on paigast ära ja korralikku zoomi mul ka pole. Virin-virin.
(Aga see ei tähenda sugugi seda, et te mu fotorünnakutest pääsete - eieiei!

Joonlauaga tüdruk

Jah, ma joonistan piinliku täpsusega tabeleid, jah, ma kirjutan mõnikord konspekte ümber, sest mulle ei meeldi kole käekiri, jah, mu raamaturiiul on alati korras, jah, mu öökapil olevad asjad joone järgi seatud, jah, mu juuksed on lõigatud sirgelt, mitte järku, ja ma ei muuda oma soengut eriti, jah, mu laud peab olema alati korras ja ma tahan, et ka teised, kes seda kasutavad, ei ajaks seda sassi, jah, ma voldin oma pidzaama alati korralikult kokku, jah, kõigil mu asjadel on oma koht, jah, ma panen kodus alati kõik praokile jäetud uksed kinni, sest nad häirivad mind, jah, mulle meeldib asju ette teada ja olemasoleva plaani järgi liikuda...
Selline ma kord juba olen - take it or leave it!

Mulle meeldib postkaarte ja kirju saada. Nad satuvad postkasti küll harva aga selle võrra on jälle rõõm suurem kui arvete seast piilub vastu mõni positiivseid emotsioone täis värviline kaart või paks ümbrik. Ja iga kord kaarti saades mõtlen, et järgmine kord kuskile välisriiki sattudes peaks ise ka mõned kaardid saatma aga miskipärast ei jõua ma selleni kuidagi. Järgmine kord saadan, ausõna!
Ja aitäh kõigile, kes mulle kaarte on viitsinud saata - varsti saab ehk niimoodi maailmale ringi peale:P

Väike lootus on siiski taas kord minus tekkinud. Võib-olla ma ikkagi saaksin minna ja elada teist elu. Aga ma ei julge enam liiga palju loota, liiga palju kordi vastu näppe saanud, kui püüdsin unistust pisut lähemalt puudatada. Aga äkki... Järgnevad päevad ja nädalad toovad loodetavasti selgust.

Kompositsia

N?e! P?ike tuli v?lja!

Nüüd ajab tõepoolest juba vihale, et meri vaikselt juba ukse ette jõuab ja mina kodust välja ei pääse! Oleks ju võinud pool päeva kuiv olla nii, et ma oleks saanud korraks lennujaamast läbi hüpata ja järjekordsele proovireietajale lehvitada. Aga ei! Täielik kius...

Aga siis vähemalt talle teemakohane laul kaasa: Streets of London
(varastatud siit)

Milline on protokolliline käitumine? See kõlab igatahes hirmsalt, tegemist on ju ikkagi kollidega. Või tähendab see seda, et pean sündsalt käituma ja riietuma hakkama?

Peale vihmasadu saab astuda veel märjale jahedale terrassile ja tippida varvastel ilma piiluma. Ja siis ei ole sugugi kurb, et puhub natuke külmem tuul kui suvel tavaks on. Saab otsida kapi tagumisse otsa peitunud natuke soojema kampsuni välja ja selle sisse pugedes mõelda varsti saabuvale värvilisele sügisele. Sügisel saab lehtedes möllata ja veeta pikki õhtuid soojades kohvikutes suure teetassi taga ning kuulata head muusikat. Sügisel saab lehtedest ja vihmast libedatel munakivitänavatel luusimas käia ja rahulikult vaatel istuda, ilma, et peaks võitlema turistidega. Jahh. Palju teed ja lugematu arv küünlaid ja ilusad värvilised asjad.

Muide...

Ma tõesti ei viitsi enam tööotsimisega tegeleda. Mu CV ei vasta ühelegi tööpakkumisele täielikult ning ma pean ennast pidevalt ilusamaks ja tublimaks ja toredamaks valetama. Ja see ei meeldi mulle kohe üldse. Kõige rohkem ajavad närvi need asutused, kes nõuavad, et enne CV saarmist vastaksin ma 20le küsimusele. Ja oleks siis vähemalt asjalikud küsimused. Aga ei! Nendele ei saagi vastata muud moodi kui hämades!
Nii et palun hoidke kõik oma silmad-kõrvad lahti ja andke teada, kui kuulete kuskil mõnest normaalsest tööotsast.

Kas Uuralitesse, Lääne-Aafrikasse või siis hoopis siia samasse Tallinnasse? Peaasi vist et saaks külas käia ja veearve väheneks... Kuigi ega komidel vist väga midagi viga ei oleks ja kui vanemad inimesed ikka millegis kindlad on, siis tõenäoliselt on neil ikka natuke õigus ka - elukogemust peaks ju neil olema rohkem kui minul. Aga ega ma sellegipoolest pole vaimustatud lammaste vastu vahetamise üle...
Ohe.
Pesakonnaga on ikka raske. Aga õnneks ei võta nad minu abielulise staatuse (või pigem staatusetuse) suhtes midagi tõsisemat ette. Veel.

Selles suves on kõik isemoodi...

Folk sai läbi. Aga kuskil ajusopis on endiselt helisemas muusika ning need korratud lausejupid kopraonust, Laidonerist ja Rain Simmulist. Ja kuskilt udust nagu meenuks vihmasajus tantsimine, hommikukohv Rohelise lava ääres, ennustamine, trummid, kitarr ja kitsas telk. Ja ma olen endiselt veendunud, et viimane nädal sai veedetud maailma parimate inimestega.

(Ja kui ma veel saaksin lahti peavalust, väiksest palavikust ja kummitavast laulust /mulle meeldib lill, mul meeldib krokodill, mulle meeldib suvi ja valge lumi.../, siis oleks elu väga ilus)

Kapsaluutselt!

Neli p?eva m??da Eestimaad koos maailma parimate reisikaaslastega on m??das, ees ootab kolm p?eva Viljandit ja folki. Rohkem polegi vist ?nneks vaja...

Vikerkaar. Topelt.

S?nu pole vajagi...

Ma ei suuda ikka veel uskuda, et õhtul kell pool kaksteist näitab kraadiklaas õues sooja 22 kraadi. Uskumatu! Kes nüüdkohejapraegu ujuma tuleb?

Ma mäletan silmapiirini ulatuvaid maasikavagusid ja äärmiselt järjekindlat nõiutud printsi. Ma mäletan sooja järvevett ja kohati külma ning siis jälle kuuma suveööd. Ma mäletan lugusid sauna maetavast mutist, kellele lauldi "Mutionu" laulu ja laiakslitsutud kuivanud konna hommikusöögilauas. Ma tunnen veel liiga selgelt põletavat kuumust enda nahal ja joonistan pantenooliga kehale suviseid kujundeid. Ja ma tunnen üha kasvavat igatsust seljakoti-elu järele.

Naabrite uus kass

Hmm, mu vastasmajas jookseb ringi paljas mees. Strippar. Ütle veel, et mul pole huvitavad naabrid!

Tuleb tunnistada, et need sindrinahad ei oska tõepoolest siidrit teha. Aga ega see ei tähenda, et ma nad joomata jätan. Ooo, ei!

Aga võtame asja positiivselt - ma sain 10 päeva praktiliselt tasuta rännata Inglismaal, kuhu ma muidu tõenäoliselt poleks niipea sattunud.

(Mittepositiivne on see, et ma pean nüüd tööd otsima hakkama. PÄRIS tööd.)

Ma tulen tagasi. Laupaeval. Kell 11.40 peaksin Tallinna lennujaama saabuma. Pohjuseks halb labisaamine vaiksema lapsega (pikk jutt...). Vastu pole vaja tulla. Aga ma lihtsalt annan teada.

Ma tahaksin teile yhe paki saata, eelkkoige just Annile, sellele suurele tuvide fannile. Nimelt on meil pidevalt yle yks suur hunnik tuvisi, ei, mitte neid normaalseid Eesti tuvisid, vaid hulle haalitsusi tegevaid Inglisma tuvisid. Ausona, nad ei ole normaalsed, ykski normaalne tuvi ei tee ookulli haalt! Nii et Anni, kui sa oleksid nii kena ja saadaksid mulle oma aadressi (selle koduse, meile teel ma juba proovisin saata aga attatchment on liiga suur), siis sa saad oma tuvid lahimatel peavadel katte.
Aga muidu. Kuna lapsed on endiselt haiged (nyyd jai Turkka ka aga ainult seniks kuniks kooli minemise oht moodas oli), siis viskas "emme" mind eile hommikul rongijaamas autost valja ja pani Cambridege'sse mineva rongi peale. Taitsa lahe koht tundus olevat aga kuna mul ei old eriti tuju turisti mangida (loe: pea kuklas ringi kondida ja selgelt liiga kalleid pileteid osta), siis kolasin ma rohkem mooda poode (jah, mul on habi, aga palun mind siiski pidada pigem muuseum-tyypi turistiks, mitte poe-tyypi) ja logelesin mingite suvaliste kolledzite esistel platsidel/parkides. Turuplatsil kohtusin ma muuhulgas Wales'ist parit vanatadiga, kes oli enda jaoks just Iiri muusika avastanud ja kuulas seda nyyd oma roosast pleierist (sellest kassetti omast) ning pakkus mullegi kuulata. Taitsa normaalne muusika oli.
Jargmine voi ylejargmine nadalavahetus suundun vast jalle sinnapoole, seekord varustatud yhekordelt kasutatavate fotokatega (piltide kvaliteedist me muidugi ei raagi aga parem kui mitte midagi) ja mugavate jalanoudega.

Kirjutamiseni!

Aga meile tuuakse hommikuti piimapudelid (nagu vanasti oli aga vaiksemad ja kiisu piltidega) ukse taha ja jaatiseauto soidab ka mooda (selline muusikaga ja puha). Nagu paris!
Cambridege'i ei joudnud tana, vaiksem laps jai haigeks.
Aga fotoka ostan ma kull varsti, paris head discount'id on, siis naitan pilte ka (muidu te akki ei usu, et ma siin olen...).

Annan avalikult teada, et olen taiesti elus. Passi kaest ei voetud, orjaks pole seni veel muudud ja lapsed ribadeks pole veel tommanud...
Linn on ise hasti armas, koik on sellised pildiraamtust valja astunud majad, igal pool on hasti puhas ja ringi soidavad kahekordsed bussid. Homme voi ulehomme lahen Cambridge'i mollama. Kahju ainult, et pilte teha ei saa (*kirub issit nii et vahe ei ole*).

Raha on vahetatud. Kohver seisab ootevalmilt nurgas. Passi leidsin ka suure otsimise peale üles. Laual ootab väike märkmik suuri sõnu. Kõik oleks nagu olemas aga midagi on siiski puudu. Tunne on puudu. See kohver oleks nagu kellegi teise oma ja rahaga saab ainult poodi mängida.
Võib-olla olen ma tõepoolest pikaldane aga mul ei ole mingit tunnet - ma ei usu, et homme samal ajal istun ma hoopis teises toas kuskil Euroopa teises nurgas. Ei ole ja kõik. Ehk jõuab see minuni alles hommikul lennujaamas inimestele lehvitades või Stanstedi lennujaamas võõrast väikest punase õhupalliga poissi otsides. Võib-olla.

Elu müsteeriumitest

Kuidas on see võimalik, et ükskõik kui täissöönult sa sünnipäevalt koju jõuad, vaatad ikka esimese asjana külmetuskappi?

KuMu

Muuseum-tüüpi inimestega suhtlemise juures on kõige toredam see, et võid kindel olla selles, et sind veetakse mööda maailma ja näidatakse kõiksugu ilusaid-toredaid asju. Täna külastasime traditsiooni kohaselt Kadriorgu - Peeter I jääkeldrit (mille juures kohtusin ma ka muide hr. Ajaloo/Kodanikuõpetuse Õpetajaga aga see on eraldi teema) ja rändasime ringi mööda Kunstimuuseumit. Sellest viimasest võib tulla täitsa vahva koht kuigi minu arust peaks kunstimuuseum asuma pigem kuskil vanas lossitaolises hoones aga kuna meil neid napib, siis kõlbab ka see hoone... Ma usun, et kui maja lõplikult valmis on, hakkab ta mulle veel rohkem meeldima - siis on kivilinna vahele tekkinud ka veesilmad ja rohelised lapikesed.

Good morning starshine, the Earth says hello...

Seelikute kahin ja kontsakl?bin. Hea muusika ja kastanjetid. Naeratused ja t?sised ilmed. Flamenco.

Suvi!
Suvi on siis kui ma saan hommikul kell selgelt-liiga-vara pidzaamas õue muru peale astuda ja vaikselt päikest kallistada ning maas olev kaste ei ole üldse liiga külm ega liiga märg.
Suvi!

Mu mõtetele oleks vaja subtiitreid - ma ei saa ju vene keelest aru!

L?bi lillede...

Sundkarsklus kuu aega järjest?

Yeah right!

My precious:D

Laps-Naine ja Dramaatiline Lahkuja ühes isikus.

Täielik konspiratisoon! Need lõpetamised ma mõtlen. 17.06 kaks lõpetamist ja 18.06 ka kaks lõpetamist. Aga eriti meeldib mulle 18.: kell 2 õde ja kell 3 kursus ja nagu nendest kelleaegade lähestikku olemistest veel ei piisaks, olen ma sel päeaval ka viimast päeva tööl. Tundub, et ma pean tööle kasti shampat pugemiseks viima ja siis kahe kooli vahel midagi maratoni laadset tegema. Keegi tahab autojuhti mängida?

Pilt 1.
Rand. Kõige puhtama valge liivaga rand. Kuskil kauguses on näha merre suubuvat kivideriba. Rannas seisavad kolm tüdrukut. Tuul sasib nende juukseid kui nad endid õhtupäikese käes soojendavad. Nende nägudelt on veel peegeldumas äsja tõusnud naerukajakate parv. Nad vahetavad mõned pilgud ning justkui kokkuleppinuna jooksevad nad viimaste päiksekiirte allikale vastassuunas ja kaovad teiste sekka.

Pilt 2.
Pidu. Järsku leiavad needsamad tüdrukud end keset kõige metsikumat metsapidu. Nad seisatvad hetkeks kõheldes tantsulava ees - inimesed on ju võõrad, ei tea, kas tohibki siin olla. Kuid kõhklustel ei lasta kuigi kauaks püsima jääda, õige pea rebitakse nad tantsima ning varsti liituvad äsja leitud seltskonnaga juba tuttavamad näod.
Üks tüdrukutest, see heledapäine, tantsib veel paar tantsu tolle äärmiselt sõbraliku poisiga kuid naaseb varsti ülejäänud kahe juurde ning nad keerlevad ja keerlevad ja keerlevad ja keerlevad...

Pilt 3.
Varahommik. Esimeste päiksekiirte käes seisavad inimesed. Nad on ringis, käed ühendatud. Suud liiguvad ja nad kõiguvad muusika rütmis, ühtlaselt, aegalselt. Tundub, nagu ümbritseks neid mingi ülim ühtekuuluvuse tunne, nagu nad peaksidki seal niimoodi olema. Igavesti.

Kevadp?evadel paradiisirannas

Jahh, mulle meeldis see. Kohe väga.
Mulle meeldis kõlgutada jalgu vee kohal ja õngitseda kaaskodanikule merest viimast õllepurki. Mulle meeldis ümber lõkke tantsida ja regilaule kuulata. Mulle meeldis päästa lille hukkumisest, vähemalt mõneks ajaks, ja soojendada end tõrviku kohal. Mulle meeldis sõita laulu täis bussis Tallinna poole ja varavalges koju jõuda.
EHI peod on alati kuidagi erilised, järgmisel nädalal toimuvad haldukate kevadpäevad ei küündi kohe kindlasti samale tasemele. Aga ma annan oma parima, et vähemalt koos mõne inimesega saaks tunda midagi tänase (eilse) sarnast.
Ööd!

Ja praktika on nüüd tehtud, jääb veel aruanne kirjutada. Wiiii!
*hakkab vaikselt pudelit lahti korkima*

Kas sa tead, kus sa oled?

Ma nägin unes, et olen tantsiv nais-Hitler. Go figure...

Ma olen äärmiselt pettunud. Ja mis kõige frustreerivam, ma ei saa seda otseslt kellegi peale välja valada, sest ma ei ole ühes kindlas inimeses pettunud, pigem üldiselt. Sest on ju äärmiselt ebameeldiv, kui nii kaua oodatud kontserdile jääb minemata, sest absolutselt kõik entusiastlikud ja vähem entusiastlikud tulijad alt ära hüppavad.
Urrr.

Ma olen täna äärmiselt tubli olnud: 2 surmaakti kirjutanud, 2 volitust ja käinud ühel vanatädil külas. Ehk siis: praktika täies hoos. Kui ma ennast pisut suitsidiaalselt ei tunneks, oleks kõik päris vahva. Masendus tuleb, kui mõtlen kui kohutav kuu mul ees on. Ei mingit väljas hüppamist ega pralletamist, ainult töö, kool ja praktika. Tekib vaikselt juba esimese kursuse tunne, kui mitme kuu jooksul ei olnud ühtegi vaba päeva, ei saanud ühelgi hommikul magada - iga päev kas koolis või tööl või siis mõlemas kohas. Aga eks omad vitsad peksavad. Valusalt.

Edit: päeva naelaks oli juhendaja poja kommentaar minu kohta: tore, et siia noori naisi ka tuuakse, ikka hoolitsetakse minu eest.

Ma olen nüüd vist lootuselt vana - isegi mu nii umbes 8 aastane naabripoiss on mind teietama hakanud. Kurb.

Õnnitleme Uus-Kooli küla (kuigi ma pole siiani aru saanud, et miks "uus" kui siin on vana koolimaja aga ok, ei vaidle täna) 6. sünnipäeva puhul!

Andsin täna lahkumisavalduse.
Ootan õnnesoove ja uusi väljakutseid. Igas mõttes.

Lai lai on maailm lai kuid ringidest ta koosneb...

Nüüd on see siis kindel. Kuskil jaanipäeva paiku pakin ma asjad ja kolin esialgu umbes kuuks ajaks siia, augustis naasen mõneks ajaks Eestissse, et siis pöörduda tagasi juba pikemaks ajaks oma uude koju.

Linnutiiviline õnne eelteade sadas mulle täna pähe. Õnn tuua Viimsi postkontorisse. Nõudmiseni.

Ma vist ei julge veel kommenteerida, pisut segased on mõned detailid. Aga üks on kindel: oli paraad ja oli laulmine ja oli palju toredaid inimesi ja jalgpall (jalgplekktops?) oli ka.

Haige. Jälle.

Täna olen ma kodus ja võtan terve päeva jooksul vastu maailma parimat ravumit - kooki ja limonaadi. Need kaks aitavad alati.

Tal oli punane müts ja punane mantel...

Juhe on koos. Juba esmaspäeva õhtust saati (12 tunnine projekti kirjutamine koolis on ikka liig mis liig). Isegi 1,5 tundi keskendumist päeva ainukeses loengus on liiga palju - ikka kipun ma hoopis millelegi muule mõtlema ja tühja pilguga ühte punkti vaatama. Tegelikult tuleks üldse kevadel igasugune mõttetegevus ära keelata, nagunii ei suuda keegi sellega tegeleda. Ja tööl käimine läheb soojenemisega üha vastikumaks - kohe üldse ei taha 10 tundi läbi akna ilusat ilma vaadata. Ma loodan, et homme sajab vihma.

Mõnikord, kui hing kinni jääb ja süda paar tukset vahele jätab, tunnen, et tegelikult ei olegi vaja hingata.

Tänased õnnesoovid saadan ma üle internetiavaruste siis Riinale: palju õnne!

Aga ma leidsin täna põõsalt pungad.
(Närima ma neid veel ei asunud, ma arvan, et kogu see marsajuhtide kollektiiv oleks suhteliselt kummastunud vaatama jäänud, kui ma järsku oksa järama oleks hakanud.)
Elagu kevad!

Paljupaljupaljupalju õnne Evale!

Mmmmõnus istumine Kadriorus mättal hvilosoohvidega...


Ülejäänusid vaata paremalt

Mõttetühjus

Ma näen seda juba unes.
Istun soojal hilissügisel õhtupäikese valgel oma pisikeses boheemlaste linnaosas asuvas katusealuses kollakas-oranzikas korteris ja joon seda imeodavat veini ja söön kõrvale imehead juustu ja küpseid viinamarju. Ja kui te mulle külla tulete, siis luusime öösiti jõe ääres ja sildadel kuulates suvalisi pille mängivaid punte, vaatame inimesi, joome veini ning räägime elust ja inimestest. Hommiku saabudes haarame poest just äsja ahjust tulnud pikad saiad ja kohvi ning sööme neid mõnes toredas värvilises pargis purskkaevu äärel.
See mõte tundub nii hea ja tore ja mõnus aga ometi kättesaamatu. Sest kui ma ka kogemata sinna kõigekõigemasse linna mingiks ajaks elama satun, ei ole mu elu kindlasti nii roosiline kui ma tahaks. Aga kohe kindlasti saan ma sealt oma veinid-juustud ja sügisel müüdavad kuumad kastanid ning öised jalutuskäigud jõe ääres ja hulkumised kõige kummalistemas nurgataha peidetud paikades. Ja teid ootan ma alati külla.

Nojah

Niipalju seda kevadet siis oligi - jälle sajab lund

:(

Õhtuti, siis kui taevas põleb

I wish...

Helile

Õnnesoovid kutsikale passiealiseks saamise puhul! Kuna nüüd on sul õigus ka abielluda, siis watch out - sulle hakkab pesakond meest otsima. Minuga neil ju õnneks ei ole läinud...

Kevad tuli...

Ohh kui väga oleks tahtnud hommikul saabaste asemel ketsid jalga tõmmata ja suure sooja salli koju jätta ning kuskile mere äärde või Kadriorgu jalutama ja parte/luiki toitma minna.

Varsti.

Varsti saab pargis kiikuda ja tiigi ääres murul külitada ja mõnusalt loengute vahel (või siis ajal) piknikku pidada.

Varsti.

Praazdnik

Lemmikpilt eilsest õhtust

siin

PS. Ma soovitan siiani üles laetud pildid endale kuskile salvestada (kui te seda juba teinud pole), sest nädala-paari pärast seni jagatud lingid enam ei tööta.

The morning after

Tegelikult on peojärgsetes hommikutes siiski midagi äärmiselt mõnusat. Kerge roidumustunne pooleööni tantsimisest, unine olek lõunani ja pisut saamatu käitumine. Miskipärast tekib mul just neil hommikutel vajadus midagi ära teha - koristada või kasvõi õhtuks sõpradele kooki küpsetada (ma loodan, et maitse on sama hea kui lõhn, välimus pole tal igatahes kiita).
Ja tundub, et ka mõtted on äärmiselt poolikud. Ma absoluutselt ei mäleta mida ma öelda tahtsin. Ohe.


siin

Hmmm...

Huvitav, kuidas maitseb kirsitubakast tehtud tee?

Tuju on langenud kaugele alla nulli.

Kaks võimalust: kas lakun nädal aega kuskil oma haavu või joon selle sama hulga päevi. Lakkumine tuleb vist odavam. Haavade, ma mõtlen, mitte alkoholi.

Öösel

Öösel vanalinnas kõndides virvendavad silme ees veel naeratused viimaselt neljalt päevalt ja kõlavad üksikud kumisema jäänud fraasid samas kui mu kõrvu paitavad pehmed mehehääled ning näole maanduvad üksteise võidu suured valged lumehelbed.
Taevasse vaadates on näha palju tähti, mis sulavad kohati ühte langeva lumega.
Ja jälle jätan ma viimasena kodutänavale lume sisse oma jalajäljed, mis tuul endaga õige pea kaasa viib.

Kontserdist

Tore oli. Mõnus. Rahulik.

Ülejäänud pildid siin

Ja päike paistab jälle

Kaks tüdrukut lähevad puiestee tänaval
aega on palju nad jõuavad küll
Kus te küll käisite kellega laulsite
ilusad tüdrukud silmad täis tuld

Ehk siis: kes tuleb minuga homme õhtul Kolumbusesse kell 21.00 algavale Jääboileri kontserdile? Pileti vist umbes 50.- ringis...

JA

Näe jälle kuulab, õiged helid kurgust, viiulist
nii ilus tüdruk, pilgul mõtlikul
ja muinasjutud lugemiseks haarab riiulist
Koraani kõrvalt, Piiblist vasakul

Ehk siis: 05.05 toimuvad Tartus ja 07.05 Tallinnas Dagö kontserdid! Kas seekord läheks lihtsama vastupanu teed ja hüppaks Cafe Amigos või lähme jälle Tartusse? Või siis hoopis mõlemale kontserdile?

Elele

Palju õnne PÄRIS VANAKS saamise puhul! Nüüd saad sa ka lõpuks legaalselt kanget alkoholi osta ja kasiinodes käia (mitte et sa seda teeksid aga põhimõtteliselt...).

Lapsed jääl

Küll ma olen tubli

Aga mina küpsetasin täna pannkooke. Täitsa ise. Esimest korda. Ja täitsa söödavad tulid välja.
:P

Kuidas on see võimalik, et ükskõik kui palju varem ma ka hommikul üles ei ärkaks, tuleb mul alati marsa peale joosta, sest ma ei jõua kuidagi oma asjadega valmis? Kas see on üks neist elu müsteeriumitest, millele vastust ei olegi? Või on kõiges süüdi midagi sama absurdset nagu sokke sööv pesumasin? Või on tegemist järjekordse valitsuse konspiratsiooniga?

Kitarr. Naine. Mees. Lumi. Mets. Kirves. Varjud. Surm.

Ei,
tegelikult ei ole ma surnud.
Lihtsalt tuli uks onu, vottis interneti kaenlasse ja viis minema.
Ja tagasi pole toonud...

Seega ma monda aega ei kirjuta ja ei lae mingeid pilte ules.

Kannatust, ainult kannatust.

Haige

See tükk aega poolhaigena ringi jookmine maksab siis nüüd lõpuks kurjalt kätte. Ja seda loomulikult siis kui mul oleks vaja kuskil Pedas raamatukogus istuda ja kirjandust otsida baki projekti esitamiseks, vene keelt õppida (ma ei mäleta isegi kõige lihtsamaid asju!), Eva ja Mihkliga Linnateatris luuletusi kuulata ja õhtul Rock Cafes Singer-Vingeri taktis hüpata. Ohe.
Ma loodan, et saan vähemalt neljapäevaks piisavalt terveks, et Kuutsemäele minna - sellest ei taha ma küll mitte mingi hinna eest ilma jääda. Mihkel lubas mind isegi lauaga sõitma õpetada (huvitav, kas ma sõidan ka seekord tagurpidi kuskile heinapõllule ja ootan kuni mõni suvaline naeru kätte lämbuv onu mind päästma tuleb...).

Mingid tüübid punuvad endale järjekindlalt pesa minu akna taha. Ülbikud!

Horoskoop

Kannad endas täna erootilist laengut, mis su partneritele ka märkamata ei jää. Võid eksida faktide vastu.
No peaaegu, et õige: täna kannan ma päev otsa pidzaamat, mis ei jää tõepoolest mu perekonnale kohe kindlasti märkamata. Ja faktide vastu eksin ma pidevalt - see lihtsalt kaasneb pideva hämamisega.

Nojah.
Eks ma võin ju siis samahästi sellesamusegi päeva puhul teile midagi ilusat ja toredat ja roosat soovida, sest laualt koti seest vastu vaatav roosa jõehobu, mille ümbriselt särab südametega ümbritsetud kiri "aii lavv juu" ja selle kõrval seisev kommikarp ja tööl mind magusat otsast otsani täis toppinud inimesed ei lase mul mitte seda unustada. Ja kõike seda hoolimata sellest, et ma teatasin juba tükk aega ette, et ma kavatsen seda päeva täielikult boikoteerida. Nii palju siis mind kuulataksegi.

Igatahes, olge siis igati nummid ja mõmmid ja mummid, kõik mu tupsununnukesed seal roosamannavahu sees.

Siiralt teie,
Päntajalg

3 suvalist noort tahtsid minuga kes aias mängida Suur-Karja tänaval. Ma arvasin, et mul on siiski liiga kiire.
Kade?

Ja, muide, mulle tegelikult isegi maitses tee viskiga.
Ooo, tere, mu kallis alkoholism!

Jalad on märjad aga tuju on hea.

Ei võtnudki liiga kaua aega....

:P

Viltuvaatamised torkavad kuidagi eriti sügavale hinge ja nende mõju on tuntav ka palju hiljem. Päike paistab kuidagi eriti eredalt ja häirivalt. Mind häirib segadus ja mustus mu ümber aga ometi ei võta ma midagi selle muutmiseks ette. Kõlaritest tulev muusika tundub liiga imal ja sinisilmne aga ma ei pane seda kinni. Tahaks pakkida koti ja istuda esimesse kaugsõidubussi, mille leian ja sõita kuskile ära aga ma ei tee seda - rahapuudusest, vastikust kohusetundest ja laiskusest.
Ma ei suuda ja ei taha mõelda kuigi pean. Ma tahaksin lugeda aga ma ei suuda võtta kätte juba kuid mu voodi kõrval vedelevat raamatut. Liiga keeruline.
Ma ei jõua olla aga pean. Sest nii ette nähtud. Pean olema ja edasi elama hoolimata oma hirmudest ja kahtlutest tuleviku ees ning ootama neid üksikuid rõõme, mida elu mu teele suvaliselt loopinud on. Jah, ma teen seda, sest tean, et varsti muutuvad mu mustad mõtted taaskord helesinisteks ja maailm tundub jälle hulga toredama kohana. Varsti.

FUCK!
FUCK!
FUCK!

MASENDAV!

Karma

Ma olen viimastel päevadel tohutult oma karmat parandanud: lohutanud inimesi (khõmm, ja millega nemad mulle vastavad!), aidanud oksendavaid inimesi kausside ja leige veega, roninud lae alla õhupallile järgi, et suvalist last rõõmsaks teha, pesnud kellegi Siimu käelt musta värvi maha, sest ta ise seda teha enam ei suutnud....
Huvitav, millal see hea karma mõju ükskord minuni jõuab? Vahelduse mõttes võiks ju hästi ka minna...

Jah, muidugi...

Selline meil tuli mulle:

I am a staff of a bank and i work in the operations department where i serve as
a financial controller to many costomers.I will give you the name of my bank and
other vital information if i recieve a positive reply from you.
One of the customers whom i worked as his financial controller was a
wealthy diamond merchant from neighboring sierra leone,who lost his family
during the sierra leone war.Unfortunately he died last year.
The bank have tried to locate his relations as regards paying them but it
has been unsucessful thereby yhe bank have been mandated by the Nigerian Apex
Bank to return the money which is US$17million(17,000,000) to the treasure if
the Bank is not able to locate any relation of the deceased person.
Though you are not the next of kin to the deceased,but you can assist me
act as one and as the financial controller of the deceased i have all the
necessary documments that you will need to claim the money in the account and
have it transfered to yours.you will have 30% of the money (ie
US$5,100,000),1%for expenses and the remaining mine.I will need your total
cooperation for us to acheive this goal.
Reach me immediately by mail so that i can give you further details.Also
provide me with tel/fax to reach you.


Regards,

Khalid

[q10jyvo2l63]

Segadus

Mida teha siis kui su sõbrannast mõned päevad tagasi lahku läinud poiss ilmub su töö juurde järsku pika roosiga, sest nii oleks poisi ekstüdruk teinud? Eks loomulikult vaatad pisut kaastundliku pilguga ja patsutad õlale. Eriti juhul kui nende koos olemise ajal pole temaga kuigi palju suhelnud. Poiss poetab mõne pisara, sina kallistad teda. Liiga kergesti mõjutatav ja hella hingega, sellepärast. Ja siis oled nõus temaga veetma pühapäeva õhtupooliku kuskil väljas, et teda kuulata. Aga järsku hakkab su telefoni siginema kummalise sisuga sõnumeid ja kõned tulevad vaid ühelt numbrilt. Eriti segadusse ajab aga viimane sõnum: "tegelikult meeldid sa mulle väga. Kalli-kalli". Ehmatad hetkeks aga siiski otsustada kontrollida mida teised sellest arvavad. Kuid ka nemad mõistavad seda samuti nagu sina. Ja ka hiljem sõnumit sõpradele näidates on sama tulemus. Mis saab edasi? Poisist huvitatud ei ole (kohe kindlasti mitte SELLES mõttes) ja ka sõbraks jääda oleks kuidagi imelik (eriti arvestades seda, et sõbrad pole te kunagi tegelikult olnudki). Jääb vaid küsimus: kuidas pääseda lubatud kokkusaamisest võimalikult valutult talle aga samas anda mõista, et selle millegi tekkimine on absouutselt võimatu, vähemalt ühe osapoole arvates.
Ma vajan vastuseid ja ruttu!

Ja lõouks tuli neist tossu välja...

Lendlevad...

Enne laiali vedamist

Pallid Raekoja platsil

Tunnistage nüüd ausalt ja puhtsüdamilikult üles kes mu seeliku ära sõi! Niimoodi ei saa ju linna pralletama minna...
Toredad sõbrad olete ikka küll!

Tagasi koolis

Nii imelik oli täna hommikul kell liiga vara loengus istuda, õppejõudu kuulata ja kirjutada. Käsi läks väga ruttu krampi ja mõte ei suuttnud mitte kuidagi teema juures püsida. See on see kui poolteist kuud pole tähelepanelik olema pidanud.
Ja nii imelik on mitte näha harjumuspäraseid inimesi - kohustuslikud ained on võetud ja kõik käivad suvalistes loengutes suvalistel aegadel.
Ülehomme proovin uuesti, äkki õnnestub see kooliasi paremini...

Sellest, kuidas me Maritit Itaaliasse saatsime, vaata pilte siit

LUMI TULI!

Riina juures tehtud pildid on siin

Kallistused, suudlused ja potililled Annile teismeliseea lõppemise puhul. Tere tulemast igavesse 20+ klubisse!
Palju õlle, khõmm, tähendab, õnne!

Väike paanikauss minu sees

Mul on neljapäeval tööintervjuu. Notaribüroos. Ameti nimetus oli vist tenindussekretär vms, ehk siis: jooksen, hüppan, räägin ja keedan kohvi.
Aga ma ei oska vist enam intervjuul käituda, viimati pidin sellise nalja läbi tegema üle 2 aasta tagasi. Nii et mul on paanika.
Tegelikult olen ma suhteliselt kindel, et ei saa seda tööd, sest ma ei oska vene keelt ja tsiviilõigusest ei mäleta ma ka kuigi palju (huvitav kus mu konspekt on?). Ma parem ei hakka isegi lootma, pärast pettun liialt...

Käin paljajalu lume peal...

Proovipilt: Robert möllab

Südaöised marsapeatused

Eile öösel viimast marsat oodates peatus mu ees madal kuldset tooni sportauto. Aken keriti alla ning juht vaatas mulle särvavate silmadega otsa.
-Kuhu minek?
-????
-Kuhu lähed?
-Viimsisse...
-Aaa, see jääb valele poole. Aga sa sõitma ei taha tulla?
-Eeeei!
-Kahju.

Aken sulgus ja auto sõitis minema.

Minu uus kodu

Kohutavalt kannatamatu olen, ei suuda üheski blogikeskkonnas kuigi kaua vastu pidada - see on 3. pesa viimase aasta ja natukese jooksul.
Eks näis kaua seekord siin olen...