Mölapidamatusel on kummalised väljundid. Ma olen siia 3 korda kirjutanud ja seejärel teksti ära kustutanud. Ja selle mõjul on tekkinud tunne, nagu oleksin kõik juba välja öelnud ja rohkem polekski midagi rääkida. Aga tegelikult pole ma ju veel midagi öelnud. Teistele nähtavalt vähemalt.
Eile õhtul läbi uduvihma koju jalutades leidsin ma, et mul on ikka tohutult inimesi vaja. Isegi siis, kui ma ei suuda seltskondlik olla ja pidevalt vestlusest osa võtta. Ka nurgas juttu kuulates on hea. Ja on vaja selliseid inimesi, kes saavad aru, kui ma tõsise näoga täiesti segast ja kahemõttelist (või siis otsapidi juba kolmemõttelist) juttu ajan. Pidev tõsise ja täiskasvanud inimese näo tegemine tüütab üsna ruttu ära... Ja ega seda keegi eriti vist ei usugi. Või tegelikult, kes teab, mida nad usuvad - ühed ütlevad, et olen alati tõsise näoga, teised jälle, et alati naeratava ja kaljukitsele ebatüüpiliselt avala olekuga. Ja nii vastandlikud arvamused on inimestel, kellega ma päevast päeva koos olen. Kummaline. Ma tean, et inimesega suhtlema hakates võin olla üsna vaikne, tagasihoidlik ja tõsine. Mul võtab lihtsalt harjumine aega. Aga et ma suudan ka sellise mulje jätta peale aastast suhtlust...

Huvitav, et mul praegu täpselt sama mure, mis aasta tagasi. Peaks vist midagi ette võtma...

Murphy on ikka ilgelt nõme mees.
Sest kuidas on see võimalik, et ma võin istuda kaks tundi laua taga ilma, et telefon heliseks ja siis, just siis, kui ma lähen kolmeks minutiks laua tagant ära ja ei saa vastata, tuleb mõni tähtis kõne?
Või kuidas on see võimalik, et ma jooksen kõige halvemal võimalikul hetkel sülle inimesele, kellest olen suutnud eriti osavalt mõnda aega mööda manööverdada?
Või kuidas on see võimalik, et inimene, kes on alati vähemalt seistet viisi pidi kättesaadav, ei ole seda mitte, kui väga vaja oleks?
Või kuidas on see võimalik, et kui mul on üheks õhtuks kolm plaani, lõpetan ma ikka kodus, sest kõik variandid langesid mingil põhjusel ära?

Gaaddämmit!

VAU!

See on kõik, mida praegu öelda oskan. Hea muusika, seksikas laulja, saalitäis hullunud inimesi, hüppamine, saad kätepaarid, mobiilid välgumihklite asemel ja need laulud, need laulud, need laulud...

Eliisabet ei ole siiski Eliisabet. On hoopis Sebastian. Kogu juurde kuuluva atribuutikaga...

Kuu lõpuni rotin. Osalen ainult tasuta (süüa/juua pakkuvatel) üritustel, lõunaks söön 1.90 maksvaid kiirnuudleid. Kui nüüd keegi mu eest telefoniarve ära maksaks, kassi arsti juurde viiks ja bi-2 pileti ostaks, saaks kuidagi kuu lõpuni hakkama...
Ohe. Kohe üldse ei meeldi rottida.

Postcards from Copenhagen

Kallis Lugeja!

Tervitused siit Kopenhaagenist!
Kui nüüd päris aus olla, siis pole ma seda linna veel Näinudki (mis sest, et käes on juba kolmas päev). Ja miskipärast on mul tunne, et see linn jääbki mul nägemata. Mitte et ma siin silmad ringi käiks, oh ei, lihtsalt alati väljas liikudes on kas pime või hämar.
Siiani olen ma näinud tuledes Raekoda, paitanud Anderseni põlve, tutvunud ööga, sõitnud metrooga ja shopanud. Täna peaks teoreetiliselt olema turistipäev aga väljas on torm ja Annil läheb juba mitmes 10-more-minutes. Aga üks asi on kindel - õhtul integreerume taaskord türklastega, tutvustame üksteisele oma maade jooke ning lõptame õhtu taaskord Moose'is, kus Ele ja mina joome oma ausalt välja teenitud tekiilat (ja need shotid me kavatsema saada, gaddämit!).
Aga muidu on elu lill ja me Elega näeme välja nagu kompud. No tõepoolest!

Musi ja kalli!
Enel

Keyword: The Moose

Aga tegelikult sobiksime me ju imehästi kuskile USA noorteseriaali.

Ja on ju ilmselge, et sellised adoraablid naised nagu meie tõmbavad ligi igasuguseid ägedaid ja ilusaid ja sõbralikke mehi. Türklasi ja poolakaid ja rootslasi ja mitte-nii-väga-ägedaid taanlasi. Ja siis nad õpetavad meile elutähtsaid lauseid ja on nõus meie traditsioonide tõttu õlut välja tegema (sest kui sa Eesti naisele õlut peale valad, pead talle välja tegema). Ja kui me kell 3 öösel bussipeatuses absindi plakatitega mõõgavõitlust peame, siis saame veel seltskonda hetkeks Hispaania Naist Pannud Taanlase. Mhmh. Esimese õhtu kogemuste põhjal pole taanlased kuigi ägedad aga kuna nende osakaal öises linnas tundub olevat väike, siis pole see kuigi oluline.
Aga need tequila shotid me veel saame!

Täiesti kevad on. Hommikul tööle jalutades oli täpselt kevade tunne - peaks võtma kuskilt suure topsi kohvi, Vabaka lilleonu käest nartsisse ostma ja siis hästi suure ringiga mäkke ronima, et ikka piisavalt kaua saaks ennast päikese käes soojendada.
Ja inimesed tänaval naeratavad!

Rahulolu hakkab vaikselt tagasi hiilima. Raamatud on tagasi tulnud, kvaliteetfilmid, reisimine, fotograafia vaimustus, prantsuse keel. Ja hea, kui saab jälle vahepeal kaduma läinud inimesi näha ja ujumas käia ja õhtul kuskil istuda...
Sest tegelikult on ju elu ilus:P

Kui ma esimest korda ärkasin, olin sattunud justkui muinasjuttu. Päeval Tartu poole sõites saatis mind Tallinnast ära lörts ja hall ilm aga nüüd, viis tundi pralletamist hiljem, kattis maad valge vaip.
Kui ma teist korda ärkasin, näitas kell juba teist hommikutundi. Mind sunniti astuma soojast bussist pehme une seest külma ja tormisesse õue. Vastik oli. Ja linna kallim takso lasi ennast oodata kolmveerand tundi.
Ja kui ma taaskord üles ärkan, ootab mind ees üks üdini unine päev. Aga sellegipoolest olen ma rahul selle äkilise Tartus käiguga. Tore oli.