Kui ma esimest korda ärkasin, olin sattunud justkui muinasjuttu. Päeval Tartu poole sõites saatis mind Tallinnast ära lörts ja hall ilm aga nüüd, viis tundi pralletamist hiljem, kattis maad valge vaip.
Kui ma teist korda ärkasin, näitas kell juba teist hommikutundi. Mind sunniti astuma soojast bussist pehme une seest külma ja tormisesse õue. Vastik oli. Ja linna kallim takso lasi ennast oodata kolmveerand tundi.
Ja kui ma taaskord üles ärkan, ootab mind ees üks üdini unine päev. Aga sellegipoolest olen ma rahul selle äkilise Tartus käiguga. Tore oli.