See oli üks äärmiselt sürreaalne öö, justkui oleks oma elus 5 aastat tagasi läinud. Kõik oli täpselt nii nagu pidi, nii nagu minul 18 aastaselt oli. See on vist see hetk elus, kus hakatakse lõpuks aru saama, et kogu õhtu ei pea mööduma alkoholi ja/või muude meelemürkide mõju all. Nad on olemas, seda muidugi, aga keegi ei joo ennast kasti, tuntakse ennast lihtsalt hästi. Keegi küpsetab köögis pannkooke, keegi räägib oma raskest elust, keegi püüab ennast määrtleda, keegi mõtleb tulevikule, keegi naerab ennast laua alla, kellelgi on liiga palju armastust korraga käes ning tahab seda kõigiga jagada. Palju toredaid, pisut naiivsed kuid siiski intrigeerivad inimesed. Noori inimesi. Sest ma võin ju ometi neid nii nimetada. Ma pole tükk aega ennast nii vanana tundnud. Ja ma pole tükk aega tundnud, kuidas minu arvamust mõne asja kohta niivõrd palju respekteeritakse. Siiski hulga vanem (ja seega ka targem - naerukoht). Ja siis saab rääkida tarka juttu ülikoolist ja erialavalikust. Ja naerda mõne raudkindlate väidete üle ning seletada kuidas asjad tegelikult käivad.

Ja hommiku saabudes tuleb võtta ette pikk ja vaevarikas ent siiski äärmiselt ilus retk läbi lumise Pääsküla kodu poole. Ja süüa viimase raha eest ostetud saia. Sest nii on alati neil sünnipäeva järgsetel hommikutel olnud.


Aga mis peamine - kuradi hea on teada, et on olemas inimesi, kes kuhugi ei kao. Kes on samahästi kui perekond.

Ma tõestasin veel kord, et õppimine on täiesti kasutu tegevus. Kui ma kevadiseks prantsuse keele eksamiks ei õppinud praktiliselt üldse (lappasin eksamile eelneval ööl konspekti läbi) ja sain 90 punkti, siis seekordseks eksamiks õppimisele kulutasin ma tervelt 3 päeva ja sain närused 78,5 punkti.
Vähemalt sain läbi ja võin ilusasti edasi õppida. Aga ma pean meeles pidama, et ma kevadel liiga hoogsalt õppida ei üritaks.

Nüüd tuli meelde, miks mulle talv ei meeldi. Ükski transpordivahend ei liigu, ummikud on kasvanud jälle Pirita kloostrini ja mäest üles ei saa, sest keegi ei ole viitsinud lund rookida... Ja mäest alla saamine on täiesti omaette ooper. Homme võtan kelgu kaasa, saab vähemalt Toompealt otse Pikale tänavale vuhiseda ilma suuremate komplikatsioonideta (kui turistid välja arvata)...

Ja nii ta lõpuks tuligi,
see kauaoodatud lumi.
Salaja, varjatuna küünlaleeki ja viirukisse,
vaikselt teetassi tagant piiludes.
Et saaks kord jälle lumeingleid teha.

Elagu uus traditsioon - igakuine massaz tööl!
Nüüd palun veel saun ja klaas veini, siis on paradiis...
*otsib ühe käega lauasahtlist pudeli välja ja valib teisega tervisekeskuse numbrit*

Päike on müüri peal
ja kohvtassis
ja naeratustes tänaval.
Linnulaulus.
Kevad vist.

Vestlused kassiga

"Ja siis püüdsin ma niiii suure hiire kinni..."

Kole on olla, juba kolmandat päeva. See see on, kui ei oska välismaalt suveniiriks midagi normaalset tuua ja korjad kuskilt mõne eriti koleda viiruse üles. Vähemalt saab kõik toodud raamatud läbi loetud.
Ja suur kommunikatsioonivaegus on tekkinud. Kõik on kuskil ära ja teevad midagi kasulikku ja minuga keegi ei räägi. Nõmedad olete. Isegi homseks planeeritud rollimäng välismaa meeste ja ämbritäie Sangriaga Ida-Eesti lossides sai edasi lükatud. Ei mingit lõbu.

Selle aasta lubadus oleks vist pidanud olema kogemata tekkinud vaba aja koha pealt suu kinni hoidmine. Kui veel pühapäeva õhtul nägi mu kalender üsna tühi välja, siis nüüd tekib probleeme isegi lõunaaegade leidmisega. Edaspidi palun mind broneerida nii kuu aega ette:P

Edit:
Ei, ma ei ütle enam midagi! Õhtu anti vabaks. Pidu?
(Aga ma just ei öelnud seda. Leitakse veel mulle midagi toredat...)

Enel: 1
Ele: 1
Et siis esialgu reietamiste koha pealt viigis. Aga küll me veel jõuame, aasta on pikk:P


Uitmõtte ajel Helsingisse minek oli ikkagi väga hea mõte. Just täpselt nii nagu vaja. Ei mingeid kohustusi, kellaaegu, tavapärast ülepingutatud ringijooksmist ega sunnitud seltskondlikkust. Ilus ja hea. Oli hoopis teetassi taha peitumist aknaorvas, öist veini essee kõrvale, arutlusi vabameelusese teemadel, uusi projekte, pikki jalutuskäike, ringiluuramisi, kohutstuslikku ostlemist, palju raamatuid (ka keeltes, millest tegelikult aru ei saa), naeruturtsatusi ja palju muud.

And now I can be giftwrapped whenever I want, for as short period as I want.

Kui uusaastaööl unes meest näha, siis pidavat temaga aasta jooksul abielluma. Aga kui ma näen kahte meest? Et ma olen nende mõlemaga koos. Kordamööda muidugi. Kas ma siis abiellun mõlemaga? Või ainult ühega ja teise võtan armukeseks?
Eksistentsialistlikud probleemid:D

Lihtsalt. Selleks, et oskaksin aasta lõpus arvamust avaldada eelneva aastavahetuse kohta.
Sellest, kuidas me Tartusse sõitsime, lumes sumpasime, kuidas ma ikka printsess herneteral oma saabastes olen (endal ka vastik), kuidas me kohe vasakule ära läksime, kuidas me Jaaguga tutvusime, kuidas ma Oliveri suudelda ei saanud ja siis sellega ikka korralikult ja kirglikult mitu korda hakkama sain, kuidas me ilusasti neljakesi sõime, kuidas me kõik järjekorras ootasime kesköö saabudes, et esimene heauueaastasoovija ikka mees oleks, kuidas me siis ringis kõik üksteisele kõike kõige paremat soovisime (ikka palju vabadust, mehi, seksi, alkoholi, ilusaid seelikuid, reietamist, ilu, raha jne), kuidas me Toomemäel õnne mööduvatele inimestele soovisime, kuidas me Kristjan Jaagu tagumikku vaatasime, kuidas me Zavoodis tantsisime, kuidas ma umbtänavates ekslesin ja aiaaukudest läbi ronisin, kuidas me lõppeks ka vahuveini jõime ja sinihallitusjuustu sõime, kuidas me Eva-Liisaga poole tunni eest vahuveini klaase kokku lõime - traditsioonide terviseks, kuidas ma hommikul vahuveini pudeli järele jooksin ning kuidas esimene vastutulev mees mulle headuut soovis.