Eile algas jõuluhooaeg. Jõululaulude ja praadide ja piparkookidega. Kohutav.

Kurb, et juba on paljujalu muru peal käia külm...

Miks kõik mu seelikud kortsus on?
Kuhu sai pluus?
Miks mu jakk haiseb nagu tuhatoos?
Miks Pätu mu kingi närib?
Miks ma enam kõrgetel kontsadel käia ei oska?
Ohe.
Need küsimused sobiksid töönädalasse, mitte laupäeva hommikusse.
Aga mis teha.
Lähme valime siis presidendi ära...

"Aga kus kohas Soomes see Eesti asub?"

Just sellise küsimuse esitasid 4 hiinalast kahele Suure Kiriku trepil jalgu puhkavale, kohvi joovale ja selle suve viimaseid päikseiiri püüdvale tüdrukule peale seda, kui olime nendega ühise pildi teinud ning seletanud, et tegelikult me ikkagi pole kohalikud. Peale pikemat seletust vaatasid nad imestunult otsa. Aga kui Eesti ei asu Soomes, siis äkki ta asub siis Rootsis? Igal juhul lubasid nad kaardi pealt üles otsida meid. Sealt kuskilt Soomest lõunas ja Rootsist idas.
Helsinki jättis mulle hoopi teistsuguse mulje, kui eelmistel kordadel seal käies. Positiivsema ja ilusama. Minu mälusopis oli Helsinki kuidagi hulga väiksem, külmem (no see tuleneb tõenäoliselt sellest, et viimased korrad seal käies on olnud talv) ja igavam. Aga tegelikult on ta tore koht. Just selline niisama istumise ja vaatamise ja shoppamise ja kohvi joomise koht.
Ja kunagi tuleb Helsinki läbi käia koos mõne kohalikuga, kes teab kuhu minna ja mida teha - ehk saab nii pisut kaugemale keskusest ja näeb ära ka PÄRIS Helsingi.

Ja märkuseks iseendale - ära enam kunagi sõida tiiburiga, kui merel on natukenegi tuult. Mis sest, et istud esimese klassis ja sul on laeva parim vaade ja võid süüa-juua nii palju kui tahad. Merehaige oled sa lõpuks ikka, olenemata kohast.

Ja just sellised bussid sõidavad Helsinkis ringi...

Pätu