Ei, Sebastanist küll kurja õuekõutsi ei saa.
Täna käis ta kolmeks minutiks õues lumega tutvust tegemas. Puges pingi taha peitu, katsus korraks käpaga lund, leidis, et lumi on ikka üks koledalt külm ja märg ja vastik asi ja tema küll ei ole nõus kauem selles õuduses olema. Nüüd lamaskleb ta trepil ja nõuab, et teda tema kangelasteole vastavalt lõua alt sügataks. Tüüp selline...

Kodanikukohus on täidetud.

Ma kuulan aga ei vasta. Sõnad jäävad kuskile minu sisse pidama ja ei leia enam teed välja. Nad rändavad mu sisemuses ringi otsides väljapääsu aga tihti see jääbki vaid ringlemiseks. Oma eesmärgi saavutavad vaid mõned üksikud visamad lausekatked, ülejäänud moodustavad näole emotsioone.

Need on väikesed asjad, mis tegelikult loevad. Päeva oluliseimaks sündmuseks võib saada kogemata kingitud naeratus või pilk; sõnapaar, mis ei oma lausujale kuigi suurt tähtsust. Aga saajale see-eest uskumatult palju.

Ma tean seda kuid kipun unustama. Ma unustan tihti ise vastu anda. Ma vastan naeratusega aga see ei ole see. Tuim naeratus jätab emotsioonitu, külma inimese mulje. Aga ennast avada ei ole nii lihtne. Ja kui ma ka mõnel harval korral seda teen, tabab mind imestunud pilk – mis see nüüd oli?

Rumm koolaga ja pisut caprinhat vahele ja käsi värisema paneva kangusega kohv. Osavad manöövrid ja kõrvalehüpped, varjumised ja pagemised. Seltskondlikkus, uued ja huvitavad ning unustatud vanad näod. Kummastust tekitavad pilgud, liialdatud naeratused ja varjatud teod.

Üleüldine segadus. Aga just praegusesse hetke see segadus sobib. Tahaks kõike ja korraga ja igale poole. Ribadeks, kui vaja.

Ja saaga jätkub...