Ma kuulan aga ei vasta. Sõnad jäävad kuskile minu sisse pidama ja ei leia enam teed välja. Nad rändavad mu sisemuses ringi otsides väljapääsu aga tihti see jääbki vaid ringlemiseks. Oma eesmärgi saavutavad vaid mõned üksikud visamad lausekatked, ülejäänud moodustavad näole emotsioone.

Need on väikesed asjad, mis tegelikult loevad. Päeva oluliseimaks sündmuseks võib saada kogemata kingitud naeratus või pilk; sõnapaar, mis ei oma lausujale kuigi suurt tähtsust. Aga saajale see-eest uskumatult palju.

Ma tean seda kuid kipun unustama. Ma unustan tihti ise vastu anda. Ma vastan naeratusega aga see ei ole see. Tuim naeratus jätab emotsioonitu, külma inimese mulje. Aga ennast avada ei ole nii lihtne. Ja kui ma ka mõnel harval korral seda teen, tabab mind imestunud pilk – mis see nüüd oli?