Mõtled, et oled hästi kaval ja igati stiilselt lahe. Astud hommikul sisse postkontorisse ja teatad, et tahad teise Euroopa otsa sõbrannale sünnipäeva puhul telegrammi saata (oled enne veel välja uurinud, et saab saata ilusa temaatilise blanketi peal jne). Vaatad postitädile otsa, sealt peegeldub ainult imestust. Ah, et telegrammi? Ei, siit ei saa, kui siis ainult peapostkontorist aga eks see ole juba suhteliselt väljasurnud meetod, igal pool seda teha ei saa. Ohkad siis kurvalt, lased silmadega üle nigelast postkaardivalikust, valid lillede ja sädelevate lastele mõeldud kaartide hulgast kõige vähem nilbema, kirjutad ilusa ja vabandava kaardi ning pistad posti. Ei õnnestu mul see stiilne olemine, peab selle vist jätma neile, kellel see loomuses.

Kohvikoolitus...

Suusavaimustus.
"Hull" ütlesid nad minu kohta. Võib-olla tõesti. Sest enamasti ei kihuta inimesed mustadel nõlvadel, isegi mitte minu moodi - kogemata. Aga sellegipoolest on vägev tunne kõrgel-kõrgel mäe tipus lükata kepid sügavale maasse ja järsu tõukega alla sügavikku kihutada ( ja siis kohata mäe jalamil kaasreietajaid, kes nii muuseas su imestunud näo peale kaarti näitavad ja sa tõepoolest näed äsja läbitud raja peal musta joont). Ja siis lõuna ajal õues vorste grillida (millal te viimati talvel piknikku pidasite?), suhelda tundmatute kaasmaalastega, naerda pea ees lumehange lennanud Mihkli üle (ja seejärel end ise lumehangest leida), kõlgutada kõrgustes jalgu ja hulganisti kuuma shokolaadi juua.
Teinekordki.