Konstantne motoorne rahutus.
Ja kohv seejuures ei aita.
Peaks korralikuks hakkama.
(Mhmh, ma olen täiesti teadlik sellest, et ma räägin seda juba pikemat aega)

Aga võibolla kaardid ei valetagi ja isegi lehehoroskoobid on mõnikord õigetel jälgedel? Ja kui see emotsonaalne virrvarr ei jäägi igavesti kestma ja vastamata küsimused saavad lahenduse poolkogemata hommikukohvi juues, siis on ju lootust ilusa(ma)ks eluks.

Ja sellegipoolest jalutan ma öösse unise ja alkoholiuimasena. Ja öös on tunda sügise hõngu.

Aga äkki peaks ikkagi joomise maha jätma?
(Muidugi mitte nii nagu eile õhtul...)

Kummaline, mis mulje võib jätta üksainus pilk ja naeratus tervele suurele seltskonnale. Esmapilgul tundus süütu kommentaarina kuid hiljem selgusid selle mitte kuigi meeldivad tagamaad. Ja nüüd on paarkümnel inimesel minust absoluutselt vale arusaam. See häirib mind, kuigi ei peaks mulle üldse korda minema, sest enamus neist inimestest ei lähe mulle korda. Aga ikkagi häirib. Huvitav, kas ma peaksin suurelt ja punaselt kuskile kirjutama, et ma ei teinud seda, mida nad arvavad, et ma tegin? Kas see töötaks? Kas siis nad muudaksid oma arvamust minust?

Ohe. Taaskord leidsid kinnitust ammu teada-tuntud faktid:
1. Sport mõjub tervisele halvasti (huul on katki ja lihased valusad).
2. Liigne alkohol ei ole hea mõte (poleks osanud arvatagi, või mis?).
3. Suvepäevad on justkui loodud lolluste tegemiseks (ja uute inimestega suhtlemiseks).
4. Purjus inimesed kipuvad liiga palju arvama mõnest üksikust tähelepanu killust. Ei ole hea.

Ja ongi kogu puhkus läbi. Tegelikult juba terve nädala. Aga ma ei lase ennast sellest segada, ikka saab aeg-ajalt tööle mineku asemel kodus (kauem) magada või lõuna ajal koogi kõrvale klaasikest Camparit luristada. Mitte, et ma ülbe oleks, oh ei, teha pole lihtsalt midagi (isegi mu telefon pole kordagi helisenud!). Nüüd ma siis istun siin raamatut lugedes ja juurdlen selle üle, kas peaks äkki kappi ruumi tegema, et paberid ära mahuksid. Ei viitsi vist, võiks midagi järgmiseks nädalaks ka jätta...