Tegelikult vihkan ma tohutult neid päevi. Ärkan hommikul selle peale, et issi hüppab oma suure kõhuga minu pisikese kõhu peale, rullib pisut, pistab teki alla lamba ja ütleb, et edasi magaksin. Põrgutki! Loomulikult olen ma üleval, eksole. Ja siis tuleb hakata hakkima ja pesema ja koristama, Ja siis algab üks pikk ootus: et külalised saabuksid ja kui nad kõik kohal lõpuks on, siis ootan, et nad juba ära läheksid ja ma magama saaksin minna. Ohe.
Palju õnne mulle!

Kahtlemata ropud ja rõved! Mis te siis arvasite? Loomulikult tegime me meestest mehed, kõik said kõhuplurri ja voodi krigises hirmuäratavalt kogu selle massi all (no tõesti, kümme inimest korraga voodis on siiski liig mis liig)...

Kas teie isad annavad teile ka pühapäeva hommikul paki kondoome ja ütlevad, et te hästi lõbutseksite või on see ainult minu perekonna viga?