Tegelikult vihkan ma tohutult neid päevi. Ärkan hommikul selle peale, et issi hüppab oma suure kõhuga minu pisikese kõhu peale, rullib pisut, pistab teki alla lamba ja ütleb, et edasi magaksin. Põrgutki! Loomulikult olen ma üleval, eksole. Ja siis tuleb hakata hakkima ja pesema ja koristama, Ja siis algab üks pikk ootus: et külalised saabuksid ja kui nad kõik kohal lõpuks on, siis ootan, et nad juba ära läheksid ja ma magama saaksin minna. Ohe.
Palju õnne mulle!