Mul on siiber ignorantsetest inimestest. Täna vihkan ma eriti igasuguseid kõrgeid väliskülalisi, kes väidavad täiesti veendunult, et Eesti riigikeeleks on vene keel. Minu vastuväidete peale tehakse muidugi imestunud nägu ja küsitakse, kas ümberkaudsed riigid räägivad meiega sama keelt. Armas ju. Ja kusjuures, tegu pole sugugi mitte mõne suurriigi kodanikuga, otse vastupidi (sest nende ignorantsusega hakkan ma tasapidi harjuma kuigi aksepteerida ei suuda ma seda vist kunagi). Kuidas on see võimalik, et võõrriiki visiidile tulles ei tehta endale selgeks põhifakte sihtriigi kohta? Sest mina ei tuleks iial selle peale, et kuskile minnes mitte välja uurida midagi huvitavat riigi kohta. Aga võib-olla on mul lihtsalt liiga palju usku inimestesse...

Kui ma saaksin oma mälust kustutada eilse päeva keskmise osa, oleks olnud tegemist äärmiselt toreda päevaga. Sest mis võiks olla paremat 3 tunnisest rongisõidust, pildistamisest ning õhtu lõpetamisest ilusate (kehadega) poistega ja vahuveiniga mullivannis? Aga mõned halvad emotsioonid (ja ka eelneva nädala jooksul tekkinud trots ja kurjus ümbritsevate suhtes) jäävad ikkagi kuskile hingesoppi pidama ja hoolimata jalagade trampimisest ja kõva häälega karjumisest (millega ma suutsin Pusa silmisse hetkeks tekitada pisut hirmunud pilgu), ei saa ma neist lahti. Vannuks ja peksaks aga sel pole mõtet. See ei aita. Ma ei saa seda ängi otseselt kellelegi suunata, sest ma ei ole otseselt kellegi peale vihane. Ja esimesele ette juhtuvale inimesele ei taha ka kõrri karata, ta pole seda ära teeninud.

Miskipärast on vihmaga kuidagi parem olla. Saab lehtedel libistades Toompealt all-linna laskuda ja kõrgetel kontsadel munakividel tippida ning pealetükkivaid välismaalasi suure vihmavarjuga peletda. Ja sellistel päevadel on klaas veini töö juures täiesti õigustatud ning sellest tulenevad pikad sõnad ja keerulised lausekonstruktsioonid mõjuvad kuidagi eriti stimuleerivalt.
Ja planeerine on hea. Peaaegu terve nädal on täidetud kõikvõimalike seltskondlike ürituste ja tähtsate koosviibimistega. Hooaeg hakkas vist peale. Vähemalt saab kapist välja otsida ilusad riided ja lasta endal küünalde valgel ühes veiniklaasiga särada.
Ja järgmiseks nädalaks planeerin endale mõne päeva töölt vabaks. Niisama. Vahel ju võib.

Minu ilus

Ma ei kannata seda enam. Ma ei kannata ennast. Mul on vaja konstantselt Inimesi enda ümber, ojadena voolavat alkoholi, kõrvulukustavat muusikat, lõpmatuid vestlusi, sürreaalsust... Igapäevane töö tundub mõttetu, ümbritsevad inimesed väljakannatamatud. Teen asju sellepärast, et PEAN. Ja see muudab mind vastikuks ja ülekohtuseks. Enda ja teiste vastu. Ma ei meeldi sellisena endale.
Aga vähemalt jõudsin ühele järeldusele, tean, mis aitab. See on ÄRA minek. Tartu polnud piisav, see oli liiga lähedal, kohustused olid liiga lähedal. Soome oli juba päris hea aga see oli liiga lühike. Taani saab HEA olema, sest ta on ÄRA. 4 päeva seljakotielu.

Ja mulle ei meeldi see postitus. Mulle ei meeldi see virisemine. Nutt ja hala ei aita aga vahel on vaja.
Tõenäoliselt kustutan eelneva teksti varsti ära, see jääks mind häirima. Eks näis...

Ma muutun edale iga ööga aina ohtlikumaks. Kui eile öösel oli mulle mingil kummalisel kombel telefon voodisse sattunud (mitte ääre peale kukkunud, nagu loogiline oleks, vaid keset voodit), siis täna öösel leidsin ma enda kõrvalt käärid. Kas homme siis nuga ja ülehomme kirves ja peale seda mootorsaag? Hirmutav, igatahes...

Uskumatu, et sellest on juba aasta, kui siia Toom-Kooli majja täisõigusliku elanikuna sisenesin. Tundub, nagu oleks see olnud eelmisel nädalal. Kõik näod olid võõrad, töö oli võõras, lossi koridorid tundusid lõpmatu laburündina, telefonile vastamine tundus eneseületusena...
Ja samas tundub ka uskumatuna, kui palju on selle aasta jooksul ära tehtud - on olnud varavalgest hilisööni kestvaid tööpäevi, lõpmatutena tunduvaid vastuvõtte, hulgaliselt koosolekuid, mitmeid eneseületusi, nädalaid kestvaid lakke-sülitamise-perioode, kastideviisi veinipudeleid, "äkk-koosolekuid", pisaratena vihastumist ja laua alla naermist, organiseerimist, õlatunnet ja uskumatult tore osakond...

Täna on põhjust vahuveini juua:D

Sügisromantika Tartus Kristjan Jaaguga Toomemäel, vahuveini ja veinidega, kollaste lehtedega, öise kiikumisega, hea muusikaga, maailma parimate inimestega, räimedega kilus, märgade jalgadega, seelikute lehvimisega, kõval põrandal magamisega, hommikukohvi ja pannkookidega, ilusa Piibe maanteega.

Tööd ei viitsi teha. Inimestega ei taha suhelda, vähemalt mitte nendega, kellega peaks. Istun laua taga ja urisen. Omaette. Nii profülaktika mõttes. Äkki aitab millegi vastu.