8 riiki.
Palju uusi ja huvitavaid inimesi.
Mõned uued lähedased inimesed.
Sebastian.
Ida-Eesti ring.
Hulganisti Tartut.
Suurepärane folk.
Ühel hetkel töö ülekoormust ja siis jälle pikalt lakke sülitamist.
Tuleb välja, et saan ka mustade mägedaga hakkama. Mis siis, et kogemata.
Taaskord: sport mõjub tervisele halvasti.
Dilemma: alkohol või mitte. Ei tea jah kumb võitis...
Pisut rohkem kindlustunnet. Tegelikult saan ma ju kõigega hakkama.
Viha inimeste vastu. Ja siis jälle armastus.
Aasta ja natuke Toompeal.
Heaolu.
Impulsiivsus.
Vahuveini-tüdruk.
Vastuvõttude üledoos.
Ajastamise õppimine.
Mõned väga head kontsedid.
Paljude asjade selgeks rääkimine.
Hulganisti pidusid.

Ja palju muud. Oligi vist peaaegu nii, nagu aasta esimeses postituses kirjutasin.

Kui Ele leiab kogemata ühe päeva aastasse lisaks, siis tuleb ta ju uisutama kutsuda. Ja pärast kakaod jooma. Et oleks nagu päris. Ja vahepeal tuleb võtta vastu tähtsaid otsuseid. Kaalumiseks.

Öise narkomaanide eest põgenemise eest stiilipunkte ma ei saa aga osavuspunktid olen ma kindlasti ära teeninud.

Ma olen jõudnud tagasi kohta, kus ma olla ei taha. Sügisesse. Inimeste vajadus ja samas nende ära tõukamine. Pidu peo otsa kui tahaks rahu ja vaikust. Kurdistav vaikus ümberringi kui tahaks inimesi ja lähedust. Tahan ära kuigi tean, et ega kaugelgi pole parem ja sealt tuleb ükskord ikka naasta. Vastikust tekitav alkohol mu kõrist alla voolamas. Ootuse ootus, kõige halvem tunne.
Aga see läheb mööda. Kiiresti, ma loodan.
Äkki mõjuks ikkagi Tartu hästi? Või Helsingi? Või kõrgetest mägedest alla liuglemine?
Või vähemalt öösel muulil kohvi joomine. Serviisist.

Ilus perepilt...


...ja pilt Pühast Perekonnast

23

Nii see vanadus ligi hiilib
:P

Kui siidkorsetis, lehvivas seelikus ja pikkades kinnastes printsessi-hakatis lossi sisse astus, leidis ta eest veel mitumitu ilusat (maskeerunud) printsessi (mõni lausa idamaadest pärit) ja paar dändit ringi sebimas. Ruttu-ruttu terve kuhi nõelu pähe ja ruume üle vaatama. Ja siis nad tulid - printsessid, öökullid, dändid ja muud glamuursed tegelased. Esimesena tantsupõrandale (nagu ikka), vestlused, kaugele vasakule ära minekud nurgatagustes, ärarääkimised ja mööda rääkimised, abieluettepankud, klassikaliselt pudel vahuveini, hullunud tantsud, esimene lumi, kallistused ja suudlused, ootamatud taaskohtumised...

Ja juba tuligi tõld mulle järele, et mind läbi talvemuinasjutu karmi reaalsusse tagasi viia.

Väljavaated on meil siin head

Täiesti kohutav, kui palju siin süüa saab. Tagasi tulles ma vist olen võimeline ainult rulluma. Tugev hommikusöök kell 9, grandioosne lõuna kell 12 ja vägev õhtusöök kell 7. Ma olen muidugi täiesti teadlik sellest, et ma ei PEA sööma kogu aeg ja nii palju aga kõik tundub nii maitsev ja ahvatlev, et ei saa ju ometi proovimata jätta. Võtame seda siis jõuludeks/sünnipäevaks/aastavahetuseks valmistumisena.

Ma olen armunud!
Vilnius on niiiii ilus linn! Palunpalunpalun teeme järgmisel aastal reietamise hoopis Baltikumis.
Siin on kõik olemas, mis peab kuuluma ühe õige linna juurde. On jõgi, suured pargid, uhked majad, puitpitsist majad, mäed, ülevoolavalt ilusaid kirikuid (katolik maa ju ikkagi), mõnusaid kohvikuid, naeratavaid inimesi, laiu ja pikki prospekte ja....

Kui nalja ei saa, siis mina tööd ei tee. Aga tundub, et siin sellest puudust küll ei tule. Ja nii ma siis olengi vene keelsetel istungitel ja konspekteerin tähtsa näoga. Tuleb välja, et suudan täiesti 1/4 tekstist asu saada. Muidu saaksin vast rohkemast aga kuna tegemist mulle võõraste teemadega, läheb pisut raskemalt. Ja nii ma siis istungi pool aega väga pingutava näoga ja üritan paaniliselt millestki aru saada...

Võimas! See vaade hommikusöögi saalist siis. Ja saal ise ka. Korraks tekkis tagasi see Prantsusmaa tunne - hea kohv, õige maitsega pain au chocolat ja kõik muu juurde kuuluv. Ainult hommikuvein oli puudu...

Kuna mulle internet pole kakskendneliseitse nii kättesaadav, kui ma seda tahaks või vajaks, siis tulevad postitused pisikese ajanihkega. Aga tulevad, see on ju põhiline :P

Reede varahommikul

Mulle meeldib, kui hotellist saab palju complimentary asju. Ehk siis, kõik, mille eest on tegelikult makstud aga mis ei ole alati toa standardvarustuses.
Sussid on mõnusalt pehmed ja hommikumantel soe. Peale dushi lõhnan nagu laim ja basiilika (kui mõni näriline peaks mu nahka pistma, siis on vähemalt põhjus teada). Aga see, et nad complimentary wifi ainult lobbysse panud on, ei meeldi mulle sugugi. Toas saab internetti ainult juhtme kaudu ja raha eest...
Aga nüüd tuleks vist pisut uurida seda hommikusöögi varianti (mis on ka kndlasti complimentary).


Neljapäeva öösel

Nii mõndagi on selle esimese päeva jooksul õpitud. Õigel ajal luuserdamist, näiteks, ja õigel ajal välja ilmumist. Ja samas ka õigel ajal ära kadumist. Ajastus tundub olevat tänasa päeva võtmesõna.
Tean, millal peab lennujaama ilmuma, millal saalis istuma, millal pakutakse vahuveini...
Ja tean, kuidas käituda, kui äkitsi pakuvad bussist väljumiseks abi mitu meest. Või läheb rabamiseks mu kottide pärast. Või kui kutsutakse kuskile öö haku tähistamiseks jooma.
Hulga targem. Ja on alles esimene päev.
Homme tutvus juba linnaga siis. Kui hästi läheb. Luuserdamist tuleb ka õigesti ajastad ju!

Kus on mu kohver, mu õhtukleit, mu osavõtlik nägu ja mu seltskondlik naeratus?
Mu Vilnius ootab mind!

Ei, tegelikult olen ma ju täiesti normaalne. Eriti kui ma astun keset prantsuse keele intensiivi sisse Hunti ja joon Frediga ära peale mõne siidri ka kaks pudelit šampanjat. Martini oma. Ja kui mul nüüd peaks kuskil nädala pärast tekkima rahalisi probleeme, siis oleks hea mõte näidata mulle seda postitust.
Ja ma olevat ikkagi naine. Peale kõiki minu vastuväiteid. Mis ma siis lõppude lõpuks olen? Naine? Mees? Naiselik mees? Naiselik naine? Mehelik naine? NNNNaine?

Uni bussis.
Pisarateni viiv muusika, laul ja tants.
Kuumaverelised eestlased tänavanurkadel.
Pudel vahuveini Illekas.
Mitu pudelit Tähtveres, halvaa ja juust ka.
Mehelikud naised. Mina ka. Mis sest, et suudan seelikute ja lehvidega inimesi ära petta.

Nii oligi. Ja hea oli.

Ja varsti jälle ära. Seekord pisut kaugemale. Vaja on.

Sõltuvuses kohvist ja filmidest. Aga vähemalt suhtutakse minusse mõistvalt, kui ma ilmun hommikul tööle punaste silmadega ja keeldun enne paari kruusi kohvi midagi tegemast. Kuigi ega peale sedagi ei suuda ma midagi produktiivset korda saata - käed värisevad ja pilk on udune. Aga õnneks leidub selliseid siin majas teisigi.
Ja hoolimata sellest, et luban endale hommikul voodist välja veeredes, et ma enam nii ei tee, jooksen ikkagi lõunasöögi asemel piletilevisse ja ostan õhtuks peoga pileteid.

Ma vist hakkan suureks kasvama - mul ei ole esimest korda jõulukalendrit ja ma ei tunne sellest ka puudust.

Mölapidamatusel on kummalised väljundid. Ma olen siia 3 korda kirjutanud ja seejärel teksti ära kustutanud. Ja selle mõjul on tekkinud tunne, nagu oleksin kõik juba välja öelnud ja rohkem polekski midagi rääkida. Aga tegelikult pole ma ju veel midagi öelnud. Teistele nähtavalt vähemalt.
Eile õhtul läbi uduvihma koju jalutades leidsin ma, et mul on ikka tohutult inimesi vaja. Isegi siis, kui ma ei suuda seltskondlik olla ja pidevalt vestlusest osa võtta. Ka nurgas juttu kuulates on hea. Ja on vaja selliseid inimesi, kes saavad aru, kui ma tõsise näoga täiesti segast ja kahemõttelist (või siis otsapidi juba kolmemõttelist) juttu ajan. Pidev tõsise ja täiskasvanud inimese näo tegemine tüütab üsna ruttu ära... Ja ega seda keegi eriti vist ei usugi. Või tegelikult, kes teab, mida nad usuvad - ühed ütlevad, et olen alati tõsise näoga, teised jälle, et alati naeratava ja kaljukitsele ebatüüpiliselt avala olekuga. Ja nii vastandlikud arvamused on inimestel, kellega ma päevast päeva koos olen. Kummaline. Ma tean, et inimesega suhtlema hakates võin olla üsna vaikne, tagasihoidlik ja tõsine. Mul võtab lihtsalt harjumine aega. Aga et ma suudan ka sellise mulje jätta peale aastast suhtlust...

Huvitav, et mul praegu täpselt sama mure, mis aasta tagasi. Peaks vist midagi ette võtma...

Murphy on ikka ilgelt nõme mees.
Sest kuidas on see võimalik, et ma võin istuda kaks tundi laua taga ilma, et telefon heliseks ja siis, just siis, kui ma lähen kolmeks minutiks laua tagant ära ja ei saa vastata, tuleb mõni tähtis kõne?
Või kuidas on see võimalik, et ma jooksen kõige halvemal võimalikul hetkel sülle inimesele, kellest olen suutnud eriti osavalt mõnda aega mööda manööverdada?
Või kuidas on see võimalik, et inimene, kes on alati vähemalt seistet viisi pidi kättesaadav, ei ole seda mitte, kui väga vaja oleks?
Või kuidas on see võimalik, et kui mul on üheks õhtuks kolm plaani, lõpetan ma ikka kodus, sest kõik variandid langesid mingil põhjusel ära?

Gaaddämmit!

VAU!

See on kõik, mida praegu öelda oskan. Hea muusika, seksikas laulja, saalitäis hullunud inimesi, hüppamine, saad kätepaarid, mobiilid välgumihklite asemel ja need laulud, need laulud, need laulud...

Eliisabet ei ole siiski Eliisabet. On hoopis Sebastian. Kogu juurde kuuluva atribuutikaga...

Kuu lõpuni rotin. Osalen ainult tasuta (süüa/juua pakkuvatel) üritustel, lõunaks söön 1.90 maksvaid kiirnuudleid. Kui nüüd keegi mu eest telefoniarve ära maksaks, kassi arsti juurde viiks ja bi-2 pileti ostaks, saaks kuidagi kuu lõpuni hakkama...
Ohe. Kohe üldse ei meeldi rottida.

Postcards from Copenhagen

Kallis Lugeja!

Tervitused siit Kopenhaagenist!
Kui nüüd päris aus olla, siis pole ma seda linna veel Näinudki (mis sest, et käes on juba kolmas päev). Ja miskipärast on mul tunne, et see linn jääbki mul nägemata. Mitte et ma siin silmad ringi käiks, oh ei, lihtsalt alati väljas liikudes on kas pime või hämar.
Siiani olen ma näinud tuledes Raekoda, paitanud Anderseni põlve, tutvunud ööga, sõitnud metrooga ja shopanud. Täna peaks teoreetiliselt olema turistipäev aga väljas on torm ja Annil läheb juba mitmes 10-more-minutes. Aga üks asi on kindel - õhtul integreerume taaskord türklastega, tutvustame üksteisele oma maade jooke ning lõptame õhtu taaskord Moose'is, kus Ele ja mina joome oma ausalt välja teenitud tekiilat (ja need shotid me kavatsema saada, gaddämit!).
Aga muidu on elu lill ja me Elega näeme välja nagu kompud. No tõepoolest!

Musi ja kalli!
Enel

Keyword: The Moose

Aga tegelikult sobiksime me ju imehästi kuskile USA noorteseriaali.

Ja on ju ilmselge, et sellised adoraablid naised nagu meie tõmbavad ligi igasuguseid ägedaid ja ilusaid ja sõbralikke mehi. Türklasi ja poolakaid ja rootslasi ja mitte-nii-väga-ägedaid taanlasi. Ja siis nad õpetavad meile elutähtsaid lauseid ja on nõus meie traditsioonide tõttu õlut välja tegema (sest kui sa Eesti naisele õlut peale valad, pead talle välja tegema). Ja kui me kell 3 öösel bussipeatuses absindi plakatitega mõõgavõitlust peame, siis saame veel seltskonda hetkeks Hispaania Naist Pannud Taanlase. Mhmh. Esimese õhtu kogemuste põhjal pole taanlased kuigi ägedad aga kuna nende osakaal öises linnas tundub olevat väike, siis pole see kuigi oluline.
Aga need tequila shotid me veel saame!

Täiesti kevad on. Hommikul tööle jalutades oli täpselt kevade tunne - peaks võtma kuskilt suure topsi kohvi, Vabaka lilleonu käest nartsisse ostma ja siis hästi suure ringiga mäkke ronima, et ikka piisavalt kaua saaks ennast päikese käes soojendada.
Ja inimesed tänaval naeratavad!

Rahulolu hakkab vaikselt tagasi hiilima. Raamatud on tagasi tulnud, kvaliteetfilmid, reisimine, fotograafia vaimustus, prantsuse keel. Ja hea, kui saab jälle vahepeal kaduma läinud inimesi näha ja ujumas käia ja õhtul kuskil istuda...
Sest tegelikult on ju elu ilus:P

Kui ma esimest korda ärkasin, olin sattunud justkui muinasjuttu. Päeval Tartu poole sõites saatis mind Tallinnast ära lörts ja hall ilm aga nüüd, viis tundi pralletamist hiljem, kattis maad valge vaip.
Kui ma teist korda ärkasin, näitas kell juba teist hommikutundi. Mind sunniti astuma soojast bussist pehme une seest külma ja tormisesse õue. Vastik oli. Ja linna kallim takso lasi ennast oodata kolmveerand tundi.
Ja kui ma taaskord üles ärkan, ootab mind ees üks üdini unine päev. Aga sellegipoolest olen ma rahul selle äkilise Tartus käiguga. Tore oli.

Mul on siiber ignorantsetest inimestest. Täna vihkan ma eriti igasuguseid kõrgeid väliskülalisi, kes väidavad täiesti veendunult, et Eesti riigikeeleks on vene keel. Minu vastuväidete peale tehakse muidugi imestunud nägu ja küsitakse, kas ümberkaudsed riigid räägivad meiega sama keelt. Armas ju. Ja kusjuures, tegu pole sugugi mitte mõne suurriigi kodanikuga, otse vastupidi (sest nende ignorantsusega hakkan ma tasapidi harjuma kuigi aksepteerida ei suuda ma seda vist kunagi). Kuidas on see võimalik, et võõrriiki visiidile tulles ei tehta endale selgeks põhifakte sihtriigi kohta? Sest mina ei tuleks iial selle peale, et kuskile minnes mitte välja uurida midagi huvitavat riigi kohta. Aga võib-olla on mul lihtsalt liiga palju usku inimestesse...

Kui ma saaksin oma mälust kustutada eilse päeva keskmise osa, oleks olnud tegemist äärmiselt toreda päevaga. Sest mis võiks olla paremat 3 tunnisest rongisõidust, pildistamisest ning õhtu lõpetamisest ilusate (kehadega) poistega ja vahuveiniga mullivannis? Aga mõned halvad emotsioonid (ja ka eelneva nädala jooksul tekkinud trots ja kurjus ümbritsevate suhtes) jäävad ikkagi kuskile hingesoppi pidama ja hoolimata jalagade trampimisest ja kõva häälega karjumisest (millega ma suutsin Pusa silmisse hetkeks tekitada pisut hirmunud pilgu), ei saa ma neist lahti. Vannuks ja peksaks aga sel pole mõtet. See ei aita. Ma ei saa seda ängi otseselt kellelegi suunata, sest ma ei ole otseselt kellegi peale vihane. Ja esimesele ette juhtuvale inimesele ei taha ka kõrri karata, ta pole seda ära teeninud.

Miskipärast on vihmaga kuidagi parem olla. Saab lehtedel libistades Toompealt all-linna laskuda ja kõrgetel kontsadel munakividel tippida ning pealetükkivaid välismaalasi suure vihmavarjuga peletda. Ja sellistel päevadel on klaas veini töö juures täiesti õigustatud ning sellest tulenevad pikad sõnad ja keerulised lausekonstruktsioonid mõjuvad kuidagi eriti stimuleerivalt.
Ja planeerine on hea. Peaaegu terve nädal on täidetud kõikvõimalike seltskondlike ürituste ja tähtsate koosviibimistega. Hooaeg hakkas vist peale. Vähemalt saab kapist välja otsida ilusad riided ja lasta endal küünalde valgel ühes veiniklaasiga särada.
Ja järgmiseks nädalaks planeerin endale mõne päeva töölt vabaks. Niisama. Vahel ju võib.

Minu ilus

Ma ei kannata seda enam. Ma ei kannata ennast. Mul on vaja konstantselt Inimesi enda ümber, ojadena voolavat alkoholi, kõrvulukustavat muusikat, lõpmatuid vestlusi, sürreaalsust... Igapäevane töö tundub mõttetu, ümbritsevad inimesed väljakannatamatud. Teen asju sellepärast, et PEAN. Ja see muudab mind vastikuks ja ülekohtuseks. Enda ja teiste vastu. Ma ei meeldi sellisena endale.
Aga vähemalt jõudsin ühele järeldusele, tean, mis aitab. See on ÄRA minek. Tartu polnud piisav, see oli liiga lähedal, kohustused olid liiga lähedal. Soome oli juba päris hea aga see oli liiga lühike. Taani saab HEA olema, sest ta on ÄRA. 4 päeva seljakotielu.

Ja mulle ei meeldi see postitus. Mulle ei meeldi see virisemine. Nutt ja hala ei aita aga vahel on vaja.
Tõenäoliselt kustutan eelneva teksti varsti ära, see jääks mind häirima. Eks näis...

Ma muutun edale iga ööga aina ohtlikumaks. Kui eile öösel oli mulle mingil kummalisel kombel telefon voodisse sattunud (mitte ääre peale kukkunud, nagu loogiline oleks, vaid keset voodit), siis täna öösel leidsin ma enda kõrvalt käärid. Kas homme siis nuga ja ülehomme kirves ja peale seda mootorsaag? Hirmutav, igatahes...

Uskumatu, et sellest on juba aasta, kui siia Toom-Kooli majja täisõigusliku elanikuna sisenesin. Tundub, nagu oleks see olnud eelmisel nädalal. Kõik näod olid võõrad, töö oli võõras, lossi koridorid tundusid lõpmatu laburündina, telefonile vastamine tundus eneseületusena...
Ja samas tundub ka uskumatuna, kui palju on selle aasta jooksul ära tehtud - on olnud varavalgest hilisööni kestvaid tööpäevi, lõpmatutena tunduvaid vastuvõtte, hulgaliselt koosolekuid, mitmeid eneseületusi, nädalaid kestvaid lakke-sülitamise-perioode, kastideviisi veinipudeleid, "äkk-koosolekuid", pisaratena vihastumist ja laua alla naermist, organiseerimist, õlatunnet ja uskumatult tore osakond...

Täna on põhjust vahuveini juua:D

Sügisromantika Tartus Kristjan Jaaguga Toomemäel, vahuveini ja veinidega, kollaste lehtedega, öise kiikumisega, hea muusikaga, maailma parimate inimestega, räimedega kilus, märgade jalgadega, seelikute lehvimisega, kõval põrandal magamisega, hommikukohvi ja pannkookidega, ilusa Piibe maanteega.

Tööd ei viitsi teha. Inimestega ei taha suhelda, vähemalt mitte nendega, kellega peaks. Istun laua taga ja urisen. Omaette. Nii profülaktika mõttes. Äkki aitab millegi vastu.

Eile algas jõuluhooaeg. Jõululaulude ja praadide ja piparkookidega. Kohutav.

Kurb, et juba on paljujalu muru peal käia külm...

Miks kõik mu seelikud kortsus on?
Kuhu sai pluus?
Miks mu jakk haiseb nagu tuhatoos?
Miks Pätu mu kingi närib?
Miks ma enam kõrgetel kontsadel käia ei oska?
Ohe.
Need küsimused sobiksid töönädalasse, mitte laupäeva hommikusse.
Aga mis teha.
Lähme valime siis presidendi ära...

"Aga kus kohas Soomes see Eesti asub?"

Just sellise küsimuse esitasid 4 hiinalast kahele Suure Kiriku trepil jalgu puhkavale, kohvi joovale ja selle suve viimaseid päikseiiri püüdvale tüdrukule peale seda, kui olime nendega ühise pildi teinud ning seletanud, et tegelikult me ikkagi pole kohalikud. Peale pikemat seletust vaatasid nad imestunult otsa. Aga kui Eesti ei asu Soomes, siis äkki ta asub siis Rootsis? Igal juhul lubasid nad kaardi pealt üles otsida meid. Sealt kuskilt Soomest lõunas ja Rootsist idas.
Helsinki jättis mulle hoopi teistsuguse mulje, kui eelmistel kordadel seal käies. Positiivsema ja ilusama. Minu mälusopis oli Helsinki kuidagi hulga väiksem, külmem (no see tuleneb tõenäoliselt sellest, et viimased korrad seal käies on olnud talv) ja igavam. Aga tegelikult on ta tore koht. Just selline niisama istumise ja vaatamise ja shoppamise ja kohvi joomise koht.
Ja kunagi tuleb Helsinki läbi käia koos mõne kohalikuga, kes teab kuhu minna ja mida teha - ehk saab nii pisut kaugemale keskusest ja näeb ära ka PÄRIS Helsingi.

Ja märkuseks iseendale - ära enam kunagi sõida tiiburiga, kui merel on natukenegi tuult. Mis sest, et istud esimese klassis ja sul on laeva parim vaade ja võid süüa-juua nii palju kui tahad. Merehaige oled sa lõpuks ikka, olenemata kohast.

Ja just sellised bussid sõidavad Helsinkis ringi...

Pätu

Konstantne motoorne rahutus.
Ja kohv seejuures ei aita.
Peaks korralikuks hakkama.
(Mhmh, ma olen täiesti teadlik sellest, et ma räägin seda juba pikemat aega)

Aga võibolla kaardid ei valetagi ja isegi lehehoroskoobid on mõnikord õigetel jälgedel? Ja kui see emotsonaalne virrvarr ei jäägi igavesti kestma ja vastamata küsimused saavad lahenduse poolkogemata hommikukohvi juues, siis on ju lootust ilusa(ma)ks eluks.

Ja sellegipoolest jalutan ma öösse unise ja alkoholiuimasena. Ja öös on tunda sügise hõngu.

Aga äkki peaks ikkagi joomise maha jätma?
(Muidugi mitte nii nagu eile õhtul...)

Kummaline, mis mulje võib jätta üksainus pilk ja naeratus tervele suurele seltskonnale. Esmapilgul tundus süütu kommentaarina kuid hiljem selgusid selle mitte kuigi meeldivad tagamaad. Ja nüüd on paarkümnel inimesel minust absoluutselt vale arusaam. See häirib mind, kuigi ei peaks mulle üldse korda minema, sest enamus neist inimestest ei lähe mulle korda. Aga ikkagi häirib. Huvitav, kas ma peaksin suurelt ja punaselt kuskile kirjutama, et ma ei teinud seda, mida nad arvavad, et ma tegin? Kas see töötaks? Kas siis nad muudaksid oma arvamust minust?

Ohe. Taaskord leidsid kinnitust ammu teada-tuntud faktid:
1. Sport mõjub tervisele halvasti (huul on katki ja lihased valusad).
2. Liigne alkohol ei ole hea mõte (poleks osanud arvatagi, või mis?).
3. Suvepäevad on justkui loodud lolluste tegemiseks (ja uute inimestega suhtlemiseks).
4. Purjus inimesed kipuvad liiga palju arvama mõnest üksikust tähelepanu killust. Ei ole hea.

Ja ongi kogu puhkus läbi. Tegelikult juba terve nädala. Aga ma ei lase ennast sellest segada, ikka saab aeg-ajalt tööle mineku asemel kodus (kauem) magada või lõuna ajal koogi kõrvale klaasikest Camparit luristada. Mitte, et ma ülbe oleks, oh ei, teha pole lihtsalt midagi (isegi mu telefon pole kordagi helisenud!). Nüüd ma siis istun siin raamatut lugedes ja juurdlen selle üle, kas peaks äkki kappi ruumi tegema, et paberid ära mahuksid. Ei viitsi vist, võiks midagi järgmiseks nädalaks ka jätta...

Aga ma ei oska ju...

Koduloom laenuks..

Kodus tagasi, juba teist päev. Natuke kurb on isegi olla - kliima on siin kuidagi külmem (ainult 28 kraadi sooja - no see nüüd küll kellegi suvi pole), pool päeva peab tööl olema, ei saa Prantsusmaad invaseerida ja seal salaja pesus keset parki (vahu)veini juua. Kapis on veel pisut juustu aga kauaks sedagi jätkub ja vein on siin kallis - ei mingit 82 eurosendist vahuveini... Tahaks veel natuke jalgupidi jões liguneda, pargis öösel hundirattaid teha ja ilusate naeratavate inimestega kohtuda.
Ele, kallis, palun mahuta oma kohvrisse mõni gewürstraminer ja üks ilus tõmmu mees. Palun?

Suisse

Die Schweiz

Switzerland

Svizzera

Svizra

Šveits

Agu Sihvka annab aru: Strasbourgist ehk sellest, kuidas Ohh ja Ahh matkal käisid.

Äratus kell 7.30, peale paanilist kõrvarõngaotsingut ja kohvi joomist jooks trammile ja sealt edasi rongile. Strasbourgi jõudes haarasine patisseriest maasikakoogid (mmmm....), edasi ostsime mulle ilusailusajapika seeliku ja siis lehvisime vanade raamatute vahel ja katedraalis. Edasi pisut kultuuri, leidsime Vene poest kalja pudeli (ja praktiseerisime natuke keelt ka), haarasime toidu ja maandusime jõe ääres pikniku pidamiseks. Peale söömist tegelesime pisut ka eht-prantsaliku meelelahutusega - käisime streikimas (või noh, meie lamasklesime murul, ülejäänud tüübid pidasid pooletunniseid (tänu)kõnesid teede ehitamisest. Edasi läksime veelkord muuseumisse, tutvuma vanade elsasslaste elu-oluga. Prantsuse onud tegi imelikku nalja ja nõudis meiega pildi tegemist.
Peale väsitavat, fetishirohket (Eva-Liisal on mingi kahtlane tõmme ahjude poole) ja naerurohket muuseumituuri otsustasin ma Eva-Liisa ära tappa ühe meist mööduva ilusa mehe pärast. Kogemata muidugi. Ausõna.
Edasi kiire põige missale, odavasse poodi 89 sendist vahuveini ostma ja siis joostes rongi peale, kus imelikud prantsuse mehed tegid meiega kummalist nalja ja küsisid, kas me oleme soldatid ja kavatseme Prantsusmaale sisse tungida...

Jah, aga muidu olen ma päikesest põlenud, jumalast rase ja räägin nii umbes 6 keelt segamini. Vabalt!

Bulka-bulka, vino-vino. Tegelt on veel sõr-sõr ka aga ainult adin sok...
Aga muidu on tore ja soe, mehed vaatavad järele, lehvitavad, tuututavad ja komplementeerivad ja siis tulevad igasugused türklased ja hašiši tõmbajad rääkima. Veini on palju aga öösel jäätist ei saa, ainult mäkdoonaldsist kolmekümne krooni eest.
Nüüd harjutame veel türgi keele grammatikat igaks juhuks, iial ei tea, mis öösel juhtuda võib...

Et miks ma ei kirjuta?
Aega pole. Ja pole ka millestki kirjutada. Sest tõenäoliselt ei huvitaks kedagi nutt ja hala sellest, kuidas ma viimased 4 nädalat olen mitekordse koormusega töö käinud, et juba teist nädalat järjest pole mul nädalavahetust, et ma ka sel kevadel ülikooli ei lõpeta...
Ei virise.
Mõtleme hoopis sellele, et nädala pärast on mul puhkus ja ees ootab tervelt kümme päeva kolmes riigis reietamist. Jah, ja sellest ma kirjutan ka!

It's greener on the other side ehk Brüsselist

Kui me teisipäeva õhtupoolikul peale kõiki lennujaamaga seotud sekeldusi Brüsselisse jõudsime, võttis meid vastu soe ja ilus ilm. Kõik on roheline, lilled ja puud õitsevad, inimesed käivad suviselt riides.
Pakkisime ennast hotellis lahti (urisen hotelli peale: nad nõudsid hoolimata kõigist mu vastuväidetest mult ettemaksun 50 eurot juhuks kui mul peaks tulema tahtmine öösel tasulisi kanaleid vaadata või baarikapp tühjaks juua), kogunesime ja võtsime suuna keskplatsi poole (pilt vasakul), et seal mõned õlled juua. Õlletootjaid olevat neil seal üle 300 (õlut teevad

kloostrid) ja iga õlle jaoks on (vähemalt heades joogikohtades) oma klaas. Eriti äge on paremal pildil olev Kvaki klaas, oleks sellise kaasa ostnud aga kohver oli pisut liiga täis. Teenindus on sea küll igat pidi lõnamaine - pidevalt käivad komplimendid a la you're lovely vms, restornidesse üritatakse inimesi sisse tõmmata jne. Edasi vaatasime üle kohusetundlike turistidena Manneken Pis'i (oli tõesti väike) ja jalutasime vaikselt läbi sooja öö hotelli poole.

Kolmapäeval käisime kohtumistel Euroopa Parlamendis, sõime konveiermeetodil toimivas sööklas lõunat ja käisime niisama mööda linna ringi.

Neljapäeval käisime Eesti esinduses ja Euroopa Komisjonis (paremal) kohtumistel/ ekskursioonidel, suutsime sattuda Aktuaalsesse Kaamerasse (üllataval kombel ei teinudki ma imelikke nägusid; tundub, et minu 15 minutit kuulsust ei koosnegi rock-kontserditel esireas hüppamisest), jõime viimased õlled, käisime natuke parkides (vasakul) ja oligi aeg hakata Tallinna poole tagasi minema. Lennujaama läbimine oli ka seekord pisut vaevaline - üks reietaja puistati läbi, lennuk väljus hoopis teisest väravast, kui ta seda tegema oleks pidanud...

Brüssel on ilus linn, vähemalt see vanalinna osa, eurokvartal on muidugi eraldi teema. Sai pisut prantsuse keelt rääkida üritada, kuigi keegi ei mõistnud mu eufooriat, kui mõni kohalik päriselt ka aru sai mu kolme jalga longavast keelest.

Flamenco Sadamateatris

Täna sai mul täis tervelt pool aastat ametnikuks olemist.
Palju õnne mulle!

Mental note: vein, töö ja baka kirjutamine ei käi kokku.
Homme on paha.


Kuhu see vein nüüd saigi?!?

Mõtled, et oled hästi kaval ja igati stiilselt lahe. Astud hommikul sisse postkontorisse ja teatad, et tahad teise Euroopa otsa sõbrannale sünnipäeva puhul telegrammi saata (oled enne veel välja uurinud, et saab saata ilusa temaatilise blanketi peal jne). Vaatad postitädile otsa, sealt peegeldub ainult imestust. Ah, et telegrammi? Ei, siit ei saa, kui siis ainult peapostkontorist aga eks see ole juba suhteliselt väljasurnud meetod, igal pool seda teha ei saa. Ohkad siis kurvalt, lased silmadega üle nigelast postkaardivalikust, valid lillede ja sädelevate lastele mõeldud kaartide hulgast kõige vähem nilbema, kirjutad ilusa ja vabandava kaardi ning pistad posti. Ei õnnestu mul see stiilne olemine, peab selle vist jätma neile, kellel see loomuses.

Kohvikoolitus...

Suusavaimustus.
"Hull" ütlesid nad minu kohta. Võib-olla tõesti. Sest enamasti ei kihuta inimesed mustadel nõlvadel, isegi mitte minu moodi - kogemata. Aga sellegipoolest on vägev tunne kõrgel-kõrgel mäe tipus lükata kepid sügavale maasse ja järsu tõukega alla sügavikku kihutada ( ja siis kohata mäe jalamil kaasreietajaid, kes nii muuseas su imestunud näo peale kaarti näitavad ja sa tõepoolest näed äsja läbitud raja peal musta joont). Ja siis lõuna ajal õues vorste grillida (millal te viimati talvel piknikku pidasite?), suhelda tundmatute kaasmaalastega, naerda pea ees lumehange lennanud Mihkli üle (ja seejärel end ise lumehangest leida), kõlgutada kõrgustes jalgu ja hulganisti kuuma shokolaadi juua.
Teinekordki.

Diagnoos: närvihaige.

Gravitatsiooni mõjul olen ma nüüd sinine, vähemalt kolmest kohast.
Kena siis.
Oma selle aasta esimese ja eriti graatsilise õhulennu suutsin ma sooritada otse lossi trepil, suunaga kaamera poole. Hea, et turvalisust tagavad meil naisterahvad, ma ei taha teada, milliseid kommentaare meessugupool minu üle pea käinud seeliku ja äärmiselt vulgaarse sõnavara kohta lendu laseks. Treppi pühkinud hr. Kojamees pööras igatahes viisakalt selja...

all fucked up
totally

Aga tegelikult võiks see jõulutsükkel ikkagi ükskord läbi saada...

Tuut-tuut

Kui uskuda vanarahvast, siis peaks see aasta mul igati hea, pidulik ja alkoholirikas tulema - esimene heauueaasta soovija oli meesterahvas (pidavat mingitpidi hea enne olema), aasta algas külas (palju külaskäike), hommik tuli suure tassi cappuccino (eee... energiarikas aasta?), kahe pudeli vahuveini (kuidas minust alkohoolik sai .../hommikust konjaki joomist vist siis sel aastal maha ei jäta?/) ja suure hulga toiduga (tuleb vist paar numbrit suuremad riided osta).

Head uut!
(Kui hästi palju ja kiiresti korrata siis muutub see sõnadepaar tuut-tuut'iks)