Juba on hommikuti varbad külmad. Andke mulle mu suvi tagasi!

Mõttetud sõnad said ära kustutatud.
Öö annab aega.

Mul on tunne, et peaks möödunud nädala kohta midagi üles tähendama aga seitsme päeva emotsioone ja nägemisi ja olemisi on väga raske niimoodi kokku võtta. Päike, meri, soojus ja vein olid aga see on ju by default. Muidu poleks läinudki.
Kodu oli künka (Prantsusmaa mõistes künka) otsas ja vaatas Cannes'i peale ülevalt alla. Päeval oli näha helehelesinist merd valgete tükkidega (ehk kaatritega) ning öösel tuledemerd segatuna tähtede, varjutatud kuu ja ilutulestikega. Päeviti sai näha palju kitsaid ja käänulisi teid (nii palju, et mõnel meist, khmm, ka paha hakkas aga sellega olid kõik juba arvestanud), promeneerida, ronida, katsuda ja maitsta soolast merd, vaadelda ümbrust, kihutada kaatriga, end päikese käes soojendada (ja lasta ennast punaseks põletada) ja loomulikult juua ohtralt veini. Austreid ja muid molluskeid sai ka süüa. Et ikka nagu päris oleks.

Jah. Vist midagi sellist oli seal. Aga mitmekümnekordse võimsusega.

Hullus. Pea tahab otsas lõhkeda ja hingamine on keeruline. Käed värisevad üleliigsest kohvist, vähesest söömisest ja napist unest. Ja pikk-pikk-pikk õhtu on veel ees. Mõtlemine on vastunäidustatud, kõik on masinlik. Ilmselt on see karistuseks pika rahuperioodi eest.


Täna sai endale veel kolm riiki ja seega kaks kaduvat nägu ostetud. Linn linna järel. Lennuk, rong, rong, rong, lennuk, lennuk. Et puhkuse ajal ikka võimalikult vähe puhata. Aga samas on ärasaamine, teisaldumine, piisav puhkus. Vaheldus vähemalt. Ilmselt saangi sel aastal 10 riiki täis, siiani on aasta aastalt kenasti kasvavas tempos läinud.

Vastamata vastused öises lõputus pisaratesajus. Võib-olla ongi neid vaja enda tagasisaamiseks?