8 riiki.
Palju uusi ja huvitavaid inimesi.
Mõned uued lähedased inimesed.
Sebastian.
Ida-Eesti ring.
Hulganisti Tartut.
Suurepärane folk.
Ühel hetkel töö ülekoormust ja siis jälle pikalt lakke sülitamist.
Tuleb välja, et saan ka mustade mägedaga hakkama. Mis siis, et kogemata.
Taaskord: sport mõjub tervisele halvasti.
Dilemma: alkohol või mitte. Ei tea jah kumb võitis...
Pisut rohkem kindlustunnet. Tegelikult saan ma ju kõigega hakkama.
Viha inimeste vastu. Ja siis jälle armastus.
Aasta ja natuke Toompeal.
Heaolu.
Impulsiivsus.
Vahuveini-tüdruk.
Vastuvõttude üledoos.
Ajastamise õppimine.
Mõned väga head kontsedid.
Paljude asjade selgeks rääkimine.
Hulganisti pidusid.

Ja palju muud. Oligi vist peaaegu nii, nagu aasta esimeses postituses kirjutasin.

Kui Ele leiab kogemata ühe päeva aastasse lisaks, siis tuleb ta ju uisutama kutsuda. Ja pärast kakaod jooma. Et oleks nagu päris. Ja vahepeal tuleb võtta vastu tähtsaid otsuseid. Kaalumiseks.

Öise narkomaanide eest põgenemise eest stiilipunkte ma ei saa aga osavuspunktid olen ma kindlasti ära teeninud.

Ma olen jõudnud tagasi kohta, kus ma olla ei taha. Sügisesse. Inimeste vajadus ja samas nende ära tõukamine. Pidu peo otsa kui tahaks rahu ja vaikust. Kurdistav vaikus ümberringi kui tahaks inimesi ja lähedust. Tahan ära kuigi tean, et ega kaugelgi pole parem ja sealt tuleb ükskord ikka naasta. Vastikust tekitav alkohol mu kõrist alla voolamas. Ootuse ootus, kõige halvem tunne.
Aga see läheb mööda. Kiiresti, ma loodan.
Äkki mõjuks ikkagi Tartu hästi? Või Helsingi? Või kõrgetest mägedest alla liuglemine?
Või vähemalt öösel muulil kohvi joomine. Serviisist.

Ilus perepilt...


...ja pilt Pühast Perekonnast

23

Nii see vanadus ligi hiilib
:P

Kui siidkorsetis, lehvivas seelikus ja pikkades kinnastes printsessi-hakatis lossi sisse astus, leidis ta eest veel mitumitu ilusat (maskeerunud) printsessi (mõni lausa idamaadest pärit) ja paar dändit ringi sebimas. Ruttu-ruttu terve kuhi nõelu pähe ja ruume üle vaatama. Ja siis nad tulid - printsessid, öökullid, dändid ja muud glamuursed tegelased. Esimesena tantsupõrandale (nagu ikka), vestlused, kaugele vasakule ära minekud nurgatagustes, ärarääkimised ja mööda rääkimised, abieluettepankud, klassikaliselt pudel vahuveini, hullunud tantsud, esimene lumi, kallistused ja suudlused, ootamatud taaskohtumised...

Ja juba tuligi tõld mulle järele, et mind läbi talvemuinasjutu karmi reaalsusse tagasi viia.

Väljavaated on meil siin head

Täiesti kohutav, kui palju siin süüa saab. Tagasi tulles ma vist olen võimeline ainult rulluma. Tugev hommikusöök kell 9, grandioosne lõuna kell 12 ja vägev õhtusöök kell 7. Ma olen muidugi täiesti teadlik sellest, et ma ei PEA sööma kogu aeg ja nii palju aga kõik tundub nii maitsev ja ahvatlev, et ei saa ju ometi proovimata jätta. Võtame seda siis jõuludeks/sünnipäevaks/aastavahetuseks valmistumisena.

Ma olen armunud!
Vilnius on niiiii ilus linn! Palunpalunpalun teeme järgmisel aastal reietamise hoopis Baltikumis.
Siin on kõik olemas, mis peab kuuluma ühe õige linna juurde. On jõgi, suured pargid, uhked majad, puitpitsist majad, mäed, ülevoolavalt ilusaid kirikuid (katolik maa ju ikkagi), mõnusaid kohvikuid, naeratavaid inimesi, laiu ja pikki prospekte ja....

Kui nalja ei saa, siis mina tööd ei tee. Aga tundub, et siin sellest puudust küll ei tule. Ja nii ma siis olengi vene keelsetel istungitel ja konspekteerin tähtsa näoga. Tuleb välja, et suudan täiesti 1/4 tekstist asu saada. Muidu saaksin vast rohkemast aga kuna tegemist mulle võõraste teemadega, läheb pisut raskemalt. Ja nii ma siis istungi pool aega väga pingutava näoga ja üritan paaniliselt millestki aru saada...

Võimas! See vaade hommikusöögi saalist siis. Ja saal ise ka. Korraks tekkis tagasi see Prantsusmaa tunne - hea kohv, õige maitsega pain au chocolat ja kõik muu juurde kuuluv. Ainult hommikuvein oli puudu...

Kuna mulle internet pole kakskendneliseitse nii kättesaadav, kui ma seda tahaks või vajaks, siis tulevad postitused pisikese ajanihkega. Aga tulevad, see on ju põhiline :P

Reede varahommikul

Mulle meeldib, kui hotellist saab palju complimentary asju. Ehk siis, kõik, mille eest on tegelikult makstud aga mis ei ole alati toa standardvarustuses.
Sussid on mõnusalt pehmed ja hommikumantel soe. Peale dushi lõhnan nagu laim ja basiilika (kui mõni näriline peaks mu nahka pistma, siis on vähemalt põhjus teada). Aga see, et nad complimentary wifi ainult lobbysse panud on, ei meeldi mulle sugugi. Toas saab internetti ainult juhtme kaudu ja raha eest...
Aga nüüd tuleks vist pisut uurida seda hommikusöögi varianti (mis on ka kndlasti complimentary).


Neljapäeva öösel

Nii mõndagi on selle esimese päeva jooksul õpitud. Õigel ajal luuserdamist, näiteks, ja õigel ajal välja ilmumist. Ja samas ka õigel ajal ära kadumist. Ajastus tundub olevat tänasa päeva võtmesõna.
Tean, millal peab lennujaama ilmuma, millal saalis istuma, millal pakutakse vahuveini...
Ja tean, kuidas käituda, kui äkitsi pakuvad bussist väljumiseks abi mitu meest. Või läheb rabamiseks mu kottide pärast. Või kui kutsutakse kuskile öö haku tähistamiseks jooma.
Hulga targem. Ja on alles esimene päev.
Homme tutvus juba linnaga siis. Kui hästi läheb. Luuserdamist tuleb ka õigesti ajastad ju!

Kus on mu kohver, mu õhtukleit, mu osavõtlik nägu ja mu seltskondlik naeratus?
Mu Vilnius ootab mind!

Ei, tegelikult olen ma ju täiesti normaalne. Eriti kui ma astun keset prantsuse keele intensiivi sisse Hunti ja joon Frediga ära peale mõne siidri ka kaks pudelit šampanjat. Martini oma. Ja kui mul nüüd peaks kuskil nädala pärast tekkima rahalisi probleeme, siis oleks hea mõte näidata mulle seda postitust.
Ja ma olevat ikkagi naine. Peale kõiki minu vastuväiteid. Mis ma siis lõppude lõpuks olen? Naine? Mees? Naiselik mees? Naiselik naine? Mehelik naine? NNNNaine?

Uni bussis.
Pisarateni viiv muusika, laul ja tants.
Kuumaverelised eestlased tänavanurkadel.
Pudel vahuveini Illekas.
Mitu pudelit Tähtveres, halvaa ja juust ka.
Mehelikud naised. Mina ka. Mis sest, et suudan seelikute ja lehvidega inimesi ära petta.

Nii oligi. Ja hea oli.

Ja varsti jälle ära. Seekord pisut kaugemale. Vaja on.

Sõltuvuses kohvist ja filmidest. Aga vähemalt suhtutakse minusse mõistvalt, kui ma ilmun hommikul tööle punaste silmadega ja keeldun enne paari kruusi kohvi midagi tegemast. Kuigi ega peale sedagi ei suuda ma midagi produktiivset korda saata - käed värisevad ja pilk on udune. Aga õnneks leidub selliseid siin majas teisigi.
Ja hoolimata sellest, et luban endale hommikul voodist välja veeredes, et ma enam nii ei tee, jooksen ikkagi lõunasöögi asemel piletilevisse ja ostan õhtuks peoga pileteid.

Ma vist hakkan suureks kasvama - mul ei ole esimest korda jõulukalendrit ja ma ei tunne sellest ka puudust.