Vihkan!
Vihkan!
Vihkan!

Kuidagi väga reietamise tunne tekkis eile mööda vihmast Põhja-Eestit seigeldes. Linnast välja saamine võtab kohutavalt kaua aega, kaardi lugemisega tulen ma endiselt vaevu toime ja ilm on kuidagi väga skiso. Ainuke soov peale kitsaid külateid, etendust padusadus, kiikumist killukeses päikeses, natukest tantsu, kiiret kõrvalpõiget Rakverre (miks minna otse, kui saab ka ringiga?) ja palun-bensiin-ära-saa-veel-otsa-tunnet on saada üks korralik saun. Kui vaid väsimus ei võidaks.
Vähemalt on nädal aega vahu ja raikust. Kogu ülejäänud perekond v.a. pudulojused on lahkunud ja kogu maja ning aeg on minu valduses.

Mul on tunne, et täna peaks end purju jooma. Võib-olla isegi valama veini nii, et osa üle klaasi serva valguks. Lihtsalt selleks, et ülevoolvat tunnet tekitada. Et teha asju, mida kainena ei teeks. Kui see vaid hommikul niivõrd suurt peavalu ei tekitaks. Igas mõttes.

Pisut frivoolsust ja süütut flirti kuluks ära. Igas mõttes.

Couldn't agree more...

Ma nüüd hõõgun, õhetan ja kuuman üleni.
Täiesti ebaseksikalt.

Poleks vist pidanud "aiatöödega" üle pingutama...

Hedonistlik paradiis.

Jah, põhimõtteliselt ma ju saan aru, et peaksin millegi kasulikuga tegelema. Mitte lamama päikese käes, proseccot jooma ja vahetama aegajalt kvaliteetajakirja (khmm) prantsuse kirjanduse vastu. Znaaju. Aga ilmselegelt ei suuda miski ega keski mind praegu seda tegema panna.

Minu esimene suvepäev. Keha on tõmbunud õrnalt roosaks (kuigi homseks on seegi kadunud), kuskil niidab keegi muru (mis kena murulõhn mu ninna tungib!) ja prosecco on jääkülm mu kuumas käes. Selline tunne, et homme läheks ja istuks inimestega kuskil pargis maha ja oleskleks. Mitte ei läheks külmade kivimüüride taha päikset igatsema. Ja see, et puhkuseni on jäänud kuu ja natuke (eeldusel, et midagi ümber ei tõsta), ei lohuta mind üldse.