Kuidagi väga reietamise tunne tekkis eile mööda vihmast Põhja-Eestit seigeldes. Linnast välja saamine võtab kohutavalt kaua aega, kaardi lugemisega tulen ma endiselt vaevu toime ja ilm on kuidagi väga skiso. Ainuke soov peale kitsaid külateid, etendust padusadus, kiikumist killukeses päikeses, natukest tantsu, kiiret kõrvalpõiget Rakverre (miks minna otse, kui saab ka ringiga?) ja palun-bensiin-ära-saa-veel-otsa-tunnet on saada üks korralik saun. Kui vaid väsimus ei võidaks.
Vähemalt on nädal aega vahu ja raikust. Kogu ülejäänud perekond v.a. pudulojused on lahkunud ja kogu maja ning aeg on minu valduses.