Vot just see on see on see, miks mulle sügised meeldivad!
Et on päikesepaiste minu peal, kui värviliseil lehil sahistan või liuglen ja et võin igati üleni kirevaid sukki kanda (nii, et enam punasmaks minna ei saa, jaa-jaa!) ja et mind üleni teeääris ja koridoride nurgeis komplementeeritakse ja üldse!

Ahh, kui ma vaid mõtlema ei peaks neil harvil korril...

Pagan-pagan-pagan!

Jacques Breli muusika kõlab väga nagu vihmasahin. Justkui harjumuseks muutunud kadunud rütm. Kohati langevad piisad vaikselt, siis jälle trummeldavad katusel, et siis jälle tasapisi vaibuda.
Vaikuse rütm.

Huvitav, et sügised sedaviisi korduvad.