Ma jõuan endiselt ikka ja jälle selleni, et ma ei oska kohe üldse pildistada. Kohutav. Mitte mingit tunnestust ei ole, värvid on paigast ära ja korralikku zoomi mul ka pole. Virin-virin.
(Aga see ei tähenda sugugi seda, et te mu fotorünnakutest pääsete - eieiei!

Joonlauaga tüdruk

Jah, ma joonistan piinliku täpsusega tabeleid, jah, ma kirjutan mõnikord konspekte ümber, sest mulle ei meeldi kole käekiri, jah, mu raamaturiiul on alati korras, jah, mu öökapil olevad asjad joone järgi seatud, jah, mu juuksed on lõigatud sirgelt, mitte järku, ja ma ei muuda oma soengut eriti, jah, mu laud peab olema alati korras ja ma tahan, et ka teised, kes seda kasutavad, ei ajaks seda sassi, jah, ma voldin oma pidzaama alati korralikult kokku, jah, kõigil mu asjadel on oma koht, jah, ma panen kodus alati kõik praokile jäetud uksed kinni, sest nad häirivad mind, jah, mulle meeldib asju ette teada ja olemasoleva plaani järgi liikuda...
Selline ma kord juba olen - take it or leave it!

Mulle meeldib postkaarte ja kirju saada. Nad satuvad postkasti küll harva aga selle võrra on jälle rõõm suurem kui arvete seast piilub vastu mõni positiivseid emotsioone täis värviline kaart või paks ümbrik. Ja iga kord kaarti saades mõtlen, et järgmine kord kuskile välisriiki sattudes peaks ise ka mõned kaardid saatma aga miskipärast ei jõua ma selleni kuidagi. Järgmine kord saadan, ausõna!
Ja aitäh kõigile, kes mulle kaarte on viitsinud saata - varsti saab ehk niimoodi maailmale ringi peale:P

Väike lootus on siiski taas kord minus tekkinud. Võib-olla ma ikkagi saaksin minna ja elada teist elu. Aga ma ei julge enam liiga palju loota, liiga palju kordi vastu näppe saanud, kui püüdsin unistust pisut lähemalt puudatada. Aga äkki... Järgnevad päevad ja nädalad toovad loodetavasti selgust.

Kompositsia

N?e! P?ike tuli v?lja!

Nüüd ajab tõepoolest juba vihale, et meri vaikselt juba ukse ette jõuab ja mina kodust välja ei pääse! Oleks ju võinud pool päeva kuiv olla nii, et ma oleks saanud korraks lennujaamast läbi hüpata ja järjekordsele proovireietajale lehvitada. Aga ei! Täielik kius...

Aga siis vähemalt talle teemakohane laul kaasa: Streets of London
(varastatud siit)

Milline on protokolliline käitumine? See kõlab igatahes hirmsalt, tegemist on ju ikkagi kollidega. Või tähendab see seda, et pean sündsalt käituma ja riietuma hakkama?

Peale vihmasadu saab astuda veel märjale jahedale terrassile ja tippida varvastel ilma piiluma. Ja siis ei ole sugugi kurb, et puhub natuke külmem tuul kui suvel tavaks on. Saab otsida kapi tagumisse otsa peitunud natuke soojema kampsuni välja ja selle sisse pugedes mõelda varsti saabuvale värvilisele sügisele. Sügisel saab lehtedes möllata ja veeta pikki õhtuid soojades kohvikutes suure teetassi taga ning kuulata head muusikat. Sügisel saab lehtedest ja vihmast libedatel munakivitänavatel luusimas käia ja rahulikult vaatel istuda, ilma, et peaks võitlema turistidega. Jahh. Palju teed ja lugematu arv küünlaid ja ilusad värvilised asjad.

Muide...

Ma tõesti ei viitsi enam tööotsimisega tegeleda. Mu CV ei vasta ühelegi tööpakkumisele täielikult ning ma pean ennast pidevalt ilusamaks ja tublimaks ja toredamaks valetama. Ja see ei meeldi mulle kohe üldse. Kõige rohkem ajavad närvi need asutused, kes nõuavad, et enne CV saarmist vastaksin ma 20le küsimusele. Ja oleks siis vähemalt asjalikud küsimused. Aga ei! Nendele ei saagi vastata muud moodi kui hämades!
Nii et palun hoidke kõik oma silmad-kõrvad lahti ja andke teada, kui kuulete kuskil mõnest normaalsest tööotsast.

Kas Uuralitesse, Lääne-Aafrikasse või siis hoopis siia samasse Tallinnasse? Peaasi vist et saaks külas käia ja veearve väheneks... Kuigi ega komidel vist väga midagi viga ei oleks ja kui vanemad inimesed ikka millegis kindlad on, siis tõenäoliselt on neil ikka natuke õigus ka - elukogemust peaks ju neil olema rohkem kui minul. Aga ega ma sellegipoolest pole vaimustatud lammaste vastu vahetamise üle...
Ohe.
Pesakonnaga on ikka raske. Aga õnneks ei võta nad minu abielulise staatuse (või pigem staatusetuse) suhtes midagi tõsisemat ette. Veel.

Selles suves on kõik isemoodi...

Folk sai läbi. Aga kuskil ajusopis on endiselt helisemas muusika ning need korratud lausejupid kopraonust, Laidonerist ja Rain Simmulist. Ja kuskilt udust nagu meenuks vihmasajus tantsimine, hommikukohv Rohelise lava ääres, ennustamine, trummid, kitarr ja kitsas telk. Ja ma olen endiselt veendunud, et viimane nädal sai veedetud maailma parimate inimestega.

(Ja kui ma veel saaksin lahti peavalust, väiksest palavikust ja kummitavast laulust /mulle meeldib lill, mul meeldib krokodill, mulle meeldib suvi ja valge lumi.../, siis oleks elu väga ilus)

Kapsaluutselt!