Uskumatu, et sellest on juba aasta, kui siia Toom-Kooli majja täisõigusliku elanikuna sisenesin. Tundub, nagu oleks see olnud eelmisel nädalal. Kõik näod olid võõrad, töö oli võõras, lossi koridorid tundusid lõpmatu laburündina, telefonile vastamine tundus eneseületusena...
Ja samas tundub ka uskumatuna, kui palju on selle aasta jooksul ära tehtud - on olnud varavalgest hilisööni kestvaid tööpäevi, lõpmatutena tunduvaid vastuvõtte, hulgaliselt koosolekuid, mitmeid eneseületusi, nädalaid kestvaid lakke-sülitamise-perioode, kastideviisi veinipudeleid, "äkk-koosolekuid", pisaratena vihastumist ja laua alla naermist, organiseerimist, õlatunnet ja uskumatult tore osakond...

Täna on põhjust vahuveini juua:D