pühapäev, oktoober 29

Mul on siiber ignorantsetest inimestest. Täna vihkan ma eriti igasuguseid kõrgeid väliskülalisi, kes väidavad täiesti veendunult, et Eesti riigikeeleks on vene keel. Minu vastuväidete peale tehakse muidugi imestunud nägu ja küsitakse, kas ümberkaudsed riigid räägivad meiega sama keelt. Armas ju. Ja kusjuures, tegu pole sugugi mitte mõne suurriigi kodanikuga, otse vastupidi (sest nende ignorantsusega hakkan ma tasapidi harjuma kuigi aksepteerida ei suuda ma seda vist kunagi). Kuidas on see võimalik, et võõrriiki visiidile tulles ei tehta endale selgeks põhifakte sihtriigi kohta? Sest mina ei tuleks iial selle peale, et kuskile minnes mitte välja uurida midagi huvitavat riigi kohta. Aga võib-olla on mul lihtsalt liiga palju usku inimestesse...

5 kommentaari:

rinuljok ütles ...

heeheee, Enel sai sel vastuvõtul ka mõne tähtsa ninaga rääkida ;)

Triste ütles ...

Veelgi enam, ma pidin eelpool mainitet tüübi lennujaamast ära tooma ja terve tee taga vastlema. Hea, et ma turvavööga kinni olin:P

L ütles ...

ah, the wondeful world of diplomacy! ;)

ja nii tore on ju naeratada ja olla sõbralik ja... kui tegelikult tahaks *palju koledaid sõnu*

seepärast minust küll diplomaati ei saa :)
(irw, kindlasti hakkan NEID sõnu ka veel kunagi sööma)

Triste ütles ...

Ja hoolimata kõigest sellest meeldib mulle mu töö. See on mind teinud hulga ... tolerantsemaks, täiskasvanumaks (see nüüd muidugi nii väga äge pole), võimalisemaks teistega arvestama ja tõestanud, et üle oma varju ON võimalik hüpata...

L ütles ...

jaaaaaa, see on see koht, kus ma ütlen sulle et kirjuta oma kuradi lõputöö ära, siis saad oma tööd veel mõttekamal tasemel teha. ;)

jajaa, ma armastan sind ka.