See oli üks äärmiselt sürreaalne öö, justkui oleks oma elus 5 aastat tagasi läinud. Kõik oli täpselt nii nagu pidi, nii nagu minul 18 aastaselt oli. See on vist see hetk elus, kus hakatakse lõpuks aru saama, et kogu õhtu ei pea mööduma alkoholi ja/või muude meelemürkide mõju all. Nad on olemas, seda muidugi, aga keegi ei joo ennast kasti, tuntakse ennast lihtsalt hästi. Keegi küpsetab köögis pannkooke, keegi räägib oma raskest elust, keegi püüab ennast määrtleda, keegi mõtleb tulevikule, keegi naerab ennast laua alla, kellelgi on liiga palju armastust korraga käes ning tahab seda kõigiga jagada. Palju toredaid, pisut naiivsed kuid siiski intrigeerivad inimesed. Noori inimesi. Sest ma võin ju ometi neid nii nimetada. Ma pole tükk aega ennast nii vanana tundnud. Ja ma pole tükk aega tundnud, kuidas minu arvamust mõne asja kohta niivõrd palju respekteeritakse. Siiski hulga vanem (ja seega ka targem - naerukoht). Ja siis saab rääkida tarka juttu ülikoolist ja erialavalikust. Ja naerda mõne raudkindlate väidete üle ning seletada kuidas asjad tegelikult käivad.

Ja hommiku saabudes tuleb võtta ette pikk ja vaevarikas ent siiski äärmiselt ilus retk läbi lumise Pääsküla kodu poole. Ja süüa viimase raha eest ostetud saia. Sest nii on alati neil sünnipäeva järgsetel hommikutel olnud.


Aga mis peamine - kuradi hea on teada, et on olemas inimesi, kes kuhugi ei kao. Kes on samahästi kui perekond.