Ma ei suuda enam. Miks nõuab üks faking paberihunnik nii ebainimlikke kannatusi?
Kirjutan ja nutan ja kirjutan ja nutan. Rohkem vist nutan. Ükskõik kus, ükskõik millal. Põhjust pole vajagi.
Süda on paha, eluisu on kadunud, kõigun kuskil masenduse ja eufooria (enamsti küll masenduse) piiril.
Öösiti visklen ja räägin kassiga. Ja teiste unetute või unesegaste inimestega.

Ma ei jaksa.

Vist lähen ja oskendan nüüd.

Edit: isegi Orkut irvitab mu üle - "enesekindlus on suurepärase ettevõtmise esimene oluline asi". Mine ise kah!