Ja siis ühtäkki ta ongi seal. Seal, kus ma teda ei oodanud. Ühes südaöises jalutuskäigus. Nagu nägemus. Lihtsalt seisab seal soojas õhus ja kumab läbi okste varasuvist öist valgust. Seda valgust, mis peaks ilmuma alles mitme kuu pärast ent on siiski siin. Siin, kus ma tema tulekut kõige vähem oodata oskan. Ja nüüd, kui ma pehmete linade vahele vajun, paitab ta mind ikka soojalt aga siiski nii jahedalt. Ning jätab möödunud õhtust kummastava naeratuse huulile.


Edit: nüüd hommikul teksti uuesti lugedes jätab ta ikka täiesti vale mulje.

Edit 2: ja ilmselgelt lõpeb asi taaskord kurguvaluga. Nagu alati.