Tundevaba reietamise algus oligi vist parim, mis olla sai. Ei mingeid ootusi. 14 tundi loksumisi ja ootamisi ja siis öö Trevisos romantikat harjutades. Hommikune ekslemine ja Veneetsia poole ja tõdemine - ta ongi olemas! Selline üleni romantiline postkaardilinn, tekitaks vast tunde, et peab kudrutades käsikäes mööda kaldapealseid, sildu ning pisikesi tänavaid lonkima ja sügavalt silma vaatama, kui me Sellised oleks. Õnneks ei ole. Ja see annab vabaduse laguuni ääres päikest võtta ja õllemaitselist prosecco't juua (paganama Ele ja tema soovid!), lasta ennast salaja turistidel pildistada (sest, noh, 2 blondi punastes mantlites brunchi pidavat tüdrukut on ju ometigist pildistamist väärt), nurgatagusel sillal gondlistidele lehvitada ja suitsu igatseda, trallitada mööda eeslinna tasuta toidu ja alkoholi nimel, tantsida öösel iiri tüdrukutega keset Veneetsiat flamncot ja iiri tantsu saateks vahuvein ja purjus itaallane. Ohjeldamatu öine laulmine (Queen on endiselt mu peas) ja retrotants, 3 suudlust põsele ja tagasihüpe, vestlus itaalia meeste arusaamast armastusest ja reisimisest, öiste häälte võistlus ning kohutavalt palju nimepilte. Väike keeleõpe ning valestikuulmised ja tähelepanupüüdmised. Imelikud inimesed ikka seal itaaliamaal.
Väike kõrvalpõige Londonisse. Öine ralli kohvritega, uue aasta tervitaine mitmes ajavööndis ja tülpind näod Trafalagaril ning unistus kodust.