Tol öösel oli päike erakordselt ere. Nägin ainult pikki varje ja kuulsin vareste kraaksatusi, kui vastutuules valgusesse väntasin. Seelik tahtis üle pea tõusta ja mu sõrmed olid kramplikust kinni hoidmisest ja külmast kanged. Tiirutasin ja tiirutasin leidmata õiget teeotsa. Pimedus tõmbas mind enda poole, sinna teisele poole. Maailma otsa jõudes võttis mind vastu igavene hall ja tormine meri. Teda ma nägin, seal oli endasse mattev pimedus. Jõud oli otsas. Oli jäänud vaid hägune mälestus soojusest ja inimestest. Mälestus tantsis mu silme ees, võttis käest ja tõmbas tagasi eredusse. Vaid üks samm ja olin tagasi päikest täis öös. Väike aga raske samm.


Aga võib-olla nägin ma seda kõike unes.