Kui ma saaksin oma mälust kustutada eilse päeva keskmise osa, oleks olnud tegemist äärmiselt toreda päevaga. Sest mis võiks olla paremat 3 tunnisest rongisõidust, pildistamisest ning õhtu lõpetamisest ilusate (kehadega) poistega ja vahuveiniga mullivannis? Aga mõned halvad emotsioonid (ja ka eelneva nädala jooksul tekkinud trots ja kurjus ümbritsevate suhtes) jäävad ikkagi kuskile hingesoppi pidama ja hoolimata jalagade trampimisest ja kõva häälega karjumisest (millega ma suutsin Pusa silmisse hetkeks tekitada pisut hirmunud pilgu), ei saa ma neist lahti. Vannuks ja peksaks aga sel pole mõtet. See ei aita. Ma ei saa seda ängi otseselt kellelegi suunata, sest ma ei ole otseselt kellegi peale vihane. Ja esimesele ette juhtuvale inimesele ei taha ka kõrri karata, ta pole seda ära teeninud.