Eilne õhtu oli teis(t)es reaalsus(t)es. Mitmetunnine võitlus otsustamine vs. mitteotsustamine ja suhete analüüs (jah, teid mõlemaid kuulan suurima heameelega edaspidigi, ei tüüta ära). Ja siis jõuda järgmisesse ebareaalsusse. Alustuseks võlts ning siis soe ja tantsiv. Tagaiste teiste elus kuigi kõik on nii tuttav. Ribadeks joonud noorus, hirm nende ja enda pärast. Samas heameel, et pole kunagi ise selline olnud ja teadmine, et minu sõbrad ei laseks kunagi millelgi sellisel juhtuda. Tuttav muusika ja lõpuks hüplminegi.
Tunnen ennast kohutavalt vanana. Mis siis, et noored poisid ikkagi pigem minu kui Ele poole pöörduvad.


Kuidagi katkendlik on kõik. Tekst ja ma ise.