Roheline on juba. Lehmad on tee ääres ja hobused, isegi lambad ja mesilased - lase veel linnalapsed loodusesse, kohe tekib loomi nähes metsik eufooria. Eufoorias või omades mõtetes kulgedes ei panegi tähele kuidas aeg lendab ja kuidas reisi sihtkohta märkamatult jõuad. Samamoodi kaob aeg kuhugi mööda uskumatult kevadisi Tartu tänavaid jalutades (mingil kummalisel kombel ei sadanudki seekord lund), tahaks pungi närida ja õitsvate õuna-ja kirsipuude all istuda.
Tants. Värvid. Muusika. Salajased nupule vajutused vürtsitatud tartulike komplimentidega. Pisut veini ja tugitooli vajumine. Öine Tähtvere ja tavapärane brunch. Ning taas kulgemine - loomade ja rohelusega.

Aga vahuveini seekord ei saanudki, hoolimata kõigist teeääres nähtud hobustest.