Lihtsalt. Selleks, et oskaksin aasta lõpus arvamust avaldada eelneva aastavahetuse kohta.
Sellest, kuidas me Tartusse sõitsime, lumes sumpasime, kuidas ma ikka printsess herneteral oma saabastes olen (endal ka vastik), kuidas me kohe vasakule ära läksime, kuidas me Jaaguga tutvusime, kuidas ma Oliveri suudelda ei saanud ja siis sellega ikka korralikult ja kirglikult mitu korda hakkama sain, kuidas me ilusasti neljakesi sõime, kuidas me kõik järjekorras ootasime kesköö saabudes, et esimene heauueaastasoovija ikka mees oleks, kuidas me siis ringis kõik üksteisele kõike kõige paremat soovisime (ikka palju vabadust, mehi, seksi, alkoholi, ilusaid seelikuid, reietamist, ilu, raha jne), kuidas me Toomemäel õnne mööduvatele inimestele soovisime, kuidas me Kristjan Jaagu tagumikku vaatasime, kuidas me Zavoodis tantsisime, kuidas ma umbtänavates ekslesin ja aiaaukudest läbi ronisin, kuidas me lõppeks ka vahuveini jõime ja sinihallitusjuustu sõime, kuidas me Eva-Liisaga poole tunni eest vahuveini klaase kokku lõime - traditsioonide terviseks, kuidas ma hommikul vahuveini pudeli järele jooksin ning kuidas esimene vastutulev mees mulle headuut soovis.