Ma olen jõudnud tagasi kohta, kus ma olla ei taha. Sügisesse. Inimeste vajadus ja samas nende ära tõukamine. Pidu peo otsa kui tahaks rahu ja vaikust. Kurdistav vaikus ümberringi kui tahaks inimesi ja lähedust. Tahan ära kuigi tean, et ega kaugelgi pole parem ja sealt tuleb ükskord ikka naasta. Vastikust tekitav alkohol mu kõrist alla voolamas. Ootuse ootus, kõige halvem tunne.
Aga see läheb mööda. Kiiresti, ma loodan.
Äkki mõjuks ikkagi Tartu hästi? Või Helsingi? Või kõrgetest mägedest alla liuglemine?
Või vähemalt öösel muulil kohvi joomine. Serviisist.
3 kuud tagasi
10 kommentaari:
ma just mõtlesin, et ebanormaalselt tihti tahaks surra. või vähemalt unustada kõik :)
Mõttekaaslane. See oleks hea teema Tartus aastavhetusel. Või siis vahetame teema vahuvine vastu. Ma olevat ju Vehuveini-Tüdruk...
ma pole alkoholi unustamiseks kasutand ikka reaalsusesse tagasi toomiseks pigem. absinti võtaks aga küll kergelt hägusalt ;) äkki unustaks siis kui väga vihkan
Oooo! Absindi jaoks oleks Prantsusmaa sobilik! Lähme?
noh üle piiri poodi läheks küll, kui selleks poleks puhkust vaja või midagi sarnast
Ka praegu võiks üle piiri minna aga vale riik või nii...
no pekipiruka ja serbeti järgi sai ka käidud, a absindiga pole seal lood vast parimad
ja lähebki mööda. see ongi see kõige hullem asi selle tunde juures. tead, et lõpuks ikka ootad.
ja tead? minemine töötab. tulemine, tagasi, see töötab ka. aga peab olema koht, kust tulla. selleks peab minema. ja tegelikult minna võib ka lihtsalt muulile. kohvitama. serviisist.
Aga lähme siis. Aastavahetusel Tartusse. Ja siis kõik muu ka. Et kõik jälle lill oleks.
VIHKAN väljendit lill olema, eriti et elu on lill, selle peale paneks põlema a tegelt ma kahtlen kas mul on aega lillestuda tahes tahtmata
Postita kommentaar