Mölapidamatusel on kummalised väljundid. Ma olen siia 3 korda kirjutanud ja seejärel teksti ära kustutanud. Ja selle mõjul on tekkinud tunne, nagu oleksin kõik juba välja öelnud ja rohkem polekski midagi rääkida. Aga tegelikult pole ma ju veel midagi öelnud. Teistele nähtavalt vähemalt.
Eile õhtul läbi uduvihma koju jalutades leidsin ma, et mul on ikka tohutult inimesi vaja. Isegi siis, kui ma ei suuda seltskondlik olla ja pidevalt vestlusest osa võtta. Ka nurgas juttu kuulates on hea. Ja on vaja selliseid inimesi, kes saavad aru, kui ma tõsise näoga täiesti segast ja kahemõttelist (või siis otsapidi juba kolmemõttelist) juttu ajan. Pidev tõsise ja täiskasvanud inimese näo tegemine tüütab üsna ruttu ära... Ja ega seda keegi eriti vist ei usugi. Või tegelikult, kes teab, mida nad usuvad - ühed ütlevad, et olen alati tõsise näoga, teised jälle, et alati naeratava ja kaljukitsele ebatüüpiliselt avala olekuga. Ja nii vastandlikud arvamused on inimestel, kellega ma päevast päeva koos olen. Kummaline. Ma tean, et inimesega suhtlema hakates võin olla üsna vaikne, tagasihoidlik ja tõsine. Mul võtab lihtsalt harjumine aega. Aga et ma suudan ka sellise mulje jätta peale aastast suhtlust...