Hoolimata kõigist mu pingutustest ja lubadustest tuli Ta ikkagi, täpselt samamoodi nagu Ta on seda eelnevad 4 nädalat teinud. Ta hiilib varahommikul salakavalalt ligi, tirib mul teki pealt, näpistab varvastest ja veab mind vastupanust hoolimata uude nädalasse. Kuramuse Esmaspäev! Alati kiuslik ja kurjakuulutav! Tema vastu ei aita ei kella tagasi keeramine ega lubadus tubliks hakata kui Ta ainult see kord tulemata jääks. Aga ei. Ikka istub Ta hommikuti voodi äärel ja piilub irvitava näoga paberite virna alt. Ahhh, las Ta siis olla, äkki järgmine kord suudan Ta eest paremini põgeneda...