Ma nägin teda täna üle pika aja. Ei saa just öelda, et tegu oleks olnud kuigi meeldiva taaskohtumisega. Me seisime vastakuti kõige ebasobivamal momendil; ta vaatas mind oma pisaraid täis suurte hallide silmadega ja lõi mulle ette hoiatamata nätaki! vastu nägu ning tuhises minust mööda jättes kõrvu selle vana tuttava vinguva ja huilgava hääle. Ta tuletas mulle meelde unustusehõlma vajuvaid kohustusi ja tundmuseid, mida ma salamisi lootsin juba möödunud olevat. Aga ei, ma pean ennast taas kokku võtma ja alustama uuesti otsast. Ikka jälle ja jälle ja jälle.
Hoolimata tänasest halvamaigulisest kohtumisest, tahaksin ma teda veel näha. Kuid edaspidi siiski oma tuntud ilusates soojades värvides ja mitte nii halvatujulisena. Natuke päikesepaistet võiks tema aina lühenevatesse valguse tundidesse veel mahtuda.
Kus oled sa, ilus sügis?