pühapäev, juuli 10

Ma mäletan silmapiirini ulatuvaid maasikavagusid ja äärmiselt järjekindlat nõiutud printsi. Ma mäletan sooja järvevett ja kohati külma ning siis jälle kuuma suveööd. Ma mäletan lugusid sauna maetavast mutist, kellele lauldi "Mutionu" laulu ja laiakslitsutud kuivanud konna hommikusöögilauas. Ma tunnen veel liiga selgelt põletavat kuumust enda nahal ja joonistan pantenooliga kehale suviseid kujundeid. Ja ma tunnen üha kasvavat igatsust seljakoti-elu järele.

2 kommentaari:

rinuljok ütles ...

noh, seljakoti-elu nõuab teadagi pikemat aega kasimatust(kodusega võrreldes) :P
Aga igal juhul tervitan seda tunnet ja ära mind siis ka unusta ;)

Triste ütles ...

Seljakoti-elu juures on positiivne see (tähendab siis Eestis ringi liikudes), et kuskil on alati mingi tuttav, kes lubab suuremeelselt oma dushi/sauna kasutada. Või siis saab alati mõnes veekogus ennast leotada.