Ma olen täna äärmiselt tubli olnud: 2 surmaakti kirjutanud, 2 volitust ja käinud ühel vanatädil külas. Ehk siis: praktika täies hoos. Kui ma ennast pisut suitsidiaalselt ei tunneks, oleks kõik päris vahva. Masendus tuleb, kui mõtlen kui kohutav kuu mul ees on. Ei mingit väljas hüppamist ega pralletamist, ainult töö, kool ja praktika. Tekib vaikselt juba esimese kursuse tunne, kui mitme kuu jooksul ei olnud ühtegi vaba päeva, ei saanud ühelgi hommikul magada - iga päev kas koolis või tööl või siis mõlemas kohas. Aga eks omad vitsad peksavad. Valusalt.

Edit: päeva naelaks oli juhendaja poja kommentaar minu kohta: tore, et siia noori naisi ka tuuakse, ikka hoolitsetakse minu eest.