Ma näen seda juba unes.
Istun soojal hilissügisel õhtupäikese valgel oma pisikeses boheemlaste linnaosas asuvas katusealuses kollakas-oranzikas korteris ja joon seda imeodavat veini ja söön kõrvale imehead juustu ja küpseid viinamarju. Ja kui te mulle külla tulete, siis luusime öösiti jõe ääres ja sildadel kuulates suvalisi pille mängivaid punte, vaatame inimesi, joome veini ning räägime elust ja inimestest. Hommiku saabudes haarame poest just äsja ahjust tulnud pikad saiad ja kohvi ning sööme neid mõnes toredas värvilises pargis purskkaevu äärel.
See mõte tundub nii hea ja tore ja mõnus aga ometi kättesaamatu. Sest kui ma ka kogemata sinna kõigekõigemasse linna mingiks ajaks elama satun, ei ole mu elu kindlasti nii roosiline kui ma tahaks. Aga kohe kindlasti saan ma sealt oma veinid-juustud ja sügisel müüdavad kuumad kastanid ning öised jalutuskäigud jõe ääres ja hulkumised kõige kummalistemas nurgataha peidetud paikades. Ja teid ootan ma alati külla.