Viltuvaatamised torkavad kuidagi eriti sügavale hinge ja nende mõju on tuntav ka palju hiljem. Päike paistab kuidagi eriti eredalt ja häirivalt. Mind häirib segadus ja mustus mu ümber aga ometi ei võta ma midagi selle muutmiseks ette. Kõlaritest tulev muusika tundub liiga imal ja sinisilmne aga ma ei pane seda kinni. Tahaks pakkida koti ja istuda esimesse kaugsõidubussi, mille leian ja sõita kuskile ära aga ma ei tee seda - rahapuudusest, vastikust kohusetundest ja laiskusest.
Ma ei suuda ja ei taha mõelda kuigi pean. Ma tahaksin lugeda aga ma ei suuda võtta kätte juba kuid mu voodi kõrval vedelevat raamatut. Liiga keeruline.
Ma ei jõua olla aga pean. Sest nii ette nähtud. Pean olema ja edasi elama hoolimata oma hirmudest ja kahtlutest tuleviku ees ning ootama neid üksikuid rõõme, mida elu mu teele suvaliselt loopinud on. Jah, ma teen seda, sest tean, et varsti muutuvad mu mustad mõtted taaskord helesinisteks ja maailm tundub jälle hulga toredama kohana. Varsti.